Oh jah...
Kartus olla nõrk ja olla armastav ja olla hell..
nii kahju on kui me ei julge olla head- lihtsam on öelda karmilt ja mitte seletada miks, kui rääkida nii nagu asjad on.
Mida ma kardan- mõnikord seda, et äkki lapsed mõtlevad, et ma ei ole hea ema, et selle ja selle sõbra ema on ju hoopis parem ja sõbralikum jne jne
Mina mäletan et ma kunagi küll nii mõtlesin, eriti kui pidi kodus tegema midagi, mis käis täiesti vastu karva, näiteks peete rohima või siis külma kaevuveega piimanõusid pesema või siis, kui teised ujusid, pidime kõplama või loomi talitama jne. Selline tunne oli, et vanemad teevad seda meelega, et kiusata, et lapsel oleks paha ja justkui karistuseks selle eest et nemad peavad tegema kõik tööd ära, aga laps ei pea ja kasutavad oma ülemvõimu laste peal ja meelega kiusavad ja ei luba neil minna sõpradega hängima ja justkui otsivad mõne lisatöö, et veel kinni hoida kodus ja leiavad alati põhjuse sind mitte lasta kodust ära...
Tegelikult kallid lapsed nii ju ei ole- ma armastan teid samamoodi nagu minu vanemad mind armastasid- nad ei osanud lihtsalt teisiti ja kunagi ma ei tahaks, et te sooviksite kedagi teist oma emaks- see on kõige valusam mõte üldse- lapsed te olete kogu maailm minu jaoks. Elu - see oletegi teie mu kolm armsat "eluhinnaga elu kingitud" inimest. Palun vabandust, kui ma tundun karm vahel, varsti enam ei tundu, see läheb ajaga üle, minul läks, äkki siis teil ka.
Vahel tundub juba, et teil on minuga koos päris hea, loodan et mulle tundub õieti, mitte see ei ole minu ettekujutuse vili. Ma püüan olla parem ja parem ja parem iga päevaga- saage aru ma ju ka õpin. Issi küsis minu käest üleeile, et mismoodi ta siis käituma peab, et õige oleks- palun õpeta, mul ei ole kogemusi- kallis mismoodi saan mina sind õpetada, olen sust kuu aega noorem ja sündinud lapsevanemana sama vähe kui sina mu arm.. Seda ei ole võimalik õppida- see lihtsalt tuleb hästi või tuleb natuke vähem hästi välja. Saaks lapsed sellest aru, et me ei ole sündinud targad, siis me ei peaks endast nii tarka muljet jätma. Ma tahaksin olla ema, keda ei taheta asendada ja muuta.
Mõnikord ma kardan, et mu sõbrad kipvad mind unustama, see on siis kui kaks päeva järjest ei ole keegi külas käinud- seda juhtub väga harva, aga vahel ikka. Tegelikult ei ole nii, on selliseid sõpru, keda ei näe pool aastat ja aasta aga nad on ikka sõbrad ja nendega kokkusaamine on ülev ja hea tunne. Nii et see kartus on asjatu... Ma loodan ütleb ikka mingi kahtlus minu peakeses.
Ma loodan, et suudan olla hea sõber, kelle juurde alati tahetakse tulla ja kellega olla koos ka siis, kui mul on silmad värvimata, ma olen vormist väljas ja kortsus kulmuga. Olen teie jaoks alati olemas.
Kardan üksindust - tugevad pidid olema need inimesed, kes tahavad ja suudavad üksi olla- mina nii tugev ei ole. Vahel nii tahaks üksi olla ja kui see juhtub, siis on suurim soov, et keegi tuleks kiiresti koju. Ja kasvõi segaks mind minu tegevustes või käiks närvidele või oleks lihtsalt vaikselt oma toas või õues, lihtsalt, et ma tunneks - ta on siinsamas. Huvitav millest see tuleb - selline pelgus? Mõtlen sellele, et varsti on mu vanem poeg nii suur, et läheb kodust ära, mina olin tema vanuselt juba aasta kodust eemal olnud- küll minu vanematel võis ikka kurb olla, kui nad vähegi minu moodi on. Juba see, et suurematel lastel on oma huvid ja sõbrad ja muud tegemised, mis enam minusse nagu ei puutu- seda on natuke raske taluda. Tahaks ikka veel osa saada kõigist nende tegemistest, kuidagi kahju on lahti lasta, püüan seda välja mitte näidata, aga kardan, et see vist ikka on näha. Vahel tulevad mu juurde ja justkui teevad lohutuskallistuse, mitte kallistuskallistuse:) Nii hea, et väike poja on veel kodus, aga aasta pärast läheb ta kooli ja saab uue elu ja alguse, kuhu meie enam ei kuulu... Loodan, et meie saame ka uue elu ja alguse ja oskame austada laste elu ja nemad meie oma ja me saame seetõttu lähedasemaks. Tommiga on nii- kui me laseme ta lahti ja vabaks, siis ta tuleb ise tagasi ja räägib ja naerab ja jagab ja tunneme koosolemise tunnet, aga kui ta on mingi sigadusega hakkama saanud, siis ei saa ju lasta lihtsalt minna. Ta isegi ütleb vahel, et saab aru, kui me oleme karmid, saab aru, et see on põhjusega ja saab aru, et teisiti ei olegi võimalik...
Mõtlen vahel hirmuga, et lapsed jäävad omavahel võõraks.. See on jube mõte, aga ma olen ise selle sees ja seda tundnud- seda on tundnud minu ema ja see võib ikka väga valus olla. Tahaksin väga, et kui nad on suured siis käiksid üksteisel külas ja saaksid kokku ühistel grillimistel ja saunaõhtutel ja nende lapsed tunneksid üksteist ja peaksid sõpradeks ja nad ütleksid uhkesega, et see on minu onutütar või siis tädipoeg... Loodan, et suudan neile anda kaasa niipalju kodutunnet, et nad oleksid üksteisele lähedased ja tähtsad ja ei rikuks seda ise hiljem ära... Praegu on nad väga lähedased. Võivad kakelda nagu kass ja koer- samas vanem vend andis noorema õe kiusamise eest koolis kolmele poisile peksa- mitte et see oleks mingi uhkuse asi aga see on nende viis näidata, et hoolin.
Muretsen veel sellepärast, milline laps ma olen oma vanematele, kas olen täitnud kõik nende ootused ja kas nad kujutasid ette, et minust sirgub just selline inimene nagu praegu olen... kas nad on rahul oma kätetööga ja olen ma ikka hea laps olnud ja kas nad on aru saanud miks ma mõnikord teisiti mõtlen ja aru saan asjadest kui nemad. Ehk ei ole ma valmistanud hingevalu rohkem kui rõõmu.
Ema ma armastan Sind ju sellepärast, et oled minu jaoks ainuke ja maailma parim ema ja loodan, et mina suudan sullegi olla tütar, kelle üle võiks uhke olla.
Isa ma armastan Sind ka siis, kui ma ei tundu täiuslik ja kuulekas, ka siis olen Sinu tütar.
Mõnikord ma kardan, et armastus saab otsa ja jääb harjumus... Seda peab endale pidevalt meelde tuletama, et kõik, mis sulle on antud, ei ole iseenesest mõistetav ja kui sa tunned et sinu kire ja tunnete põhjus hakkab hääbuma, siis mine mõttes sinna tagasi, kus see kõik veel olemas oli ja mine mõtle, millal see oli kui sa viimati uskusid sõnu- Ma armastan sind- millal need olid tundega. Ja kui sa leiad need üles ei ole kõik veel kadunud, aga väga kaua nii ei saa, pead mingi hetk leidma selle tunde üles endas ja andma edasi kallimale, et see armastuse tunne oleks jällegi kirglik ja siiras ja tingimusteta. Et pisiasjad ei oleks olulised ja teineteise lähedus oleks tähtis... Õnneks me veel suudame iga kevad armuda ja hirmud on jälle tükiks ajaks kadunud...
Aga Luule Viilma uskus, et hirm tõmbab ligi kõike mida sa kardad ja annab sulle uue õppetunni. Uskudes, et see on nii, siis lasen just praegu siin lahti kõik oma hirmud ja elan edasi teadmisega, et mulle kallid inimesed on minuga isegi siis kui neil on teised tegemised ja olemised- mina nendega samuti!