Eile oli selline päev- minu kauaravitud läkaköhast sai lõpuks Angiini tüsistus, mis on kestnud 1,5 aastat ja olin võtnud 21 päeva mõtetult antibjotse, mis ei sobigi sellele haigusele:) lahe.
Sain õnneks kopsuarstile nii, ert aega kinni pannes öeldi mulle esimeseks ajaks 21 juuni- ma karjusin torusse et selleks ajaks ma olen surnud ja helistasin teise haiglasse. ITK-st küsiti mu käest peale seda kui olin meeleolukalt teleonitorru köhinud, et kas ma 40-ne minutiga jõuan Sakust kesklinna silmakliinikusse- loomulikult ma jõuan!!!! jõudsuin 35 minutiga ja sain arstile ja sain uued rohud ja lähjen 1-esel juunil sinna ka tagasi vaatama kas olen elus....
Siis sõitsime Karl-Oskariga Magdaleenasse röntgeni ja niikaua kui ma sees ära käisin tuli poja autost välja ja jättis võtmed sisse ja loomulikult läksid autouksed lukku... Lukuabi ja 30 euot päästsid selleks korraks päeva st tunni, sest asjad juhtuvad mul kiiremini kui vaja, nii et ajaühikuks päev on ilmselgelt liiga palju...
Sõitsime koju ja sii sselgus et Olavi oli kodust v'äljudes sulgenud ukse ja polnud vaadanud et kas on ka varuvõtmed kodus ja nii ma siis lammutasin aiakääride ja haamriga tulutult koduust ja nutsin- endast ikk anii kahju et hullu. Loomulikult minu süsteem ei töötanud ja siis istusime 3,5 tundi autos ja ootasime, millal Olavi koju jõuab koos kuldvõtmekesega. Minu võti on koos auto omadega paranduses juba 3 kuud, Karl-Oskar kaotas ära oma omad koos jalgratta võtmetega eelmine nädal ja üldse ma ei jõua enam järge pidada....
Lõpp hea kõik hea- täna on Ema operatsioon ja kuna täna on hea päev, siis läheb see igati korda ja ema saab terveks!
:)
