Lavka- emme lulla

Oli aeg, kus tuli lavka - veoauto kastis,
suitsud, viinad, leib ja liha tegid raskeks lasti.
Oli aeg, kus lavkapeale ruttas kogu küla,
Kuuldi jutte, tehti nalja, lumi langes ülalt.
Tulid eided, tulid taadid, taskus kasin rubla,
Selle eest sai leiba pere, Punik, lammas Juta.

Oli lavkamehi kangeid, neid kes nägid linde,
Oli neid, kes väga selgelt tundsid küla hinge.
Läksid ajad, läksid autod, tulid soojad bussid,
Lahked müüjad tellimisel kätte tõid ka sussid.

Kool on läinud, post on läinud, nüüd kaob teelt ka lavka,
Kust saab omal hingepidet Hiiu külarahvas?
Talinasse, Talinasse, tuleb lõpuks sõita!
See on sõda küla vastu, kes küll saaks siin võita?

Jääb vaid kalmuaed, kus puhkab väsind küla sool,
Valgest liivast kurbust uhkab, läinud usk ja hool.
Kruusatee ei enam tolma, lavka sõidust teata....
Kes küll, kes küll selle sõja rahva vastu peatab?

Laatsaret

Kõik emad teavad, kui raske elukutse see on, kui laps on haige. Aga ka haigused on väga erinevad- meil on praegu kolm diagnoosi kodus- bronhiit, kips ja ohatis.
Nii me nüüd kodus hüüamegi, kuna see on nii halenaljakas ja igast negatiivsest asjast peab ju ometi midagi positiivset leidma- mehele ütlen Kallis Ohatis ja ta kohe kuulab, Karl-Oskar hüüab juba ise, kui töölt tulen(Olavi praegu lapsega haiguslehel) Tere emme- minu bronhiit elab hästi ja palavikupoisid hakkavad juba koju tulema. ja kui väike Ädu tuleb, siis keegi ei suuda enam tõsiseks jääda, sest tal on see aasta kolmas luumurd ja kõik on juhtunud kogemata nii, et ta isegi aru ei saa kuidas... Tuli koolist koju ja ütles et tal läks kogemata sõrm tagurpidi- miks ja kuidas ei tea ta ise ka. Nüüd siis kips- küsisime traumapunktist kliendikaarti ja püsikliendi soodustust, aga ei antud millegipärast...
Ühesõnaga see on ju täiesti normaalne, et ühel kümneaastasel tütarlapsel ikka juhtub- sabakont läheb katki Jaanuaris kõige esimesel keka tunnil, kui õpetaja sunnib inimesi kunstlumel paduvihmaga suusatamist õppima; siis paar kuud hiljem ta lihtsalt kukub kooli juures karusellilt alla ja murrab randmeluu ja nüüd siis november ja vasaku käe nimeta matsi murd.
Igatahes emal tekib laste selliste haiguste peale, kas täielik paanika, ahastus ja allergia või paremal juhul selline nukra alatooniga muhelus...
Igatahes vastab tõele see ütelus, et kaks ilma kolmandata ei jää- nii nagu meie peres ka lapsi:)- siis seega peaks see lugu nüüd läbi olema ja rahu majas, 24 läheme võtame kipsi ära ja läheme Jõuludele vastu täiesti tervena, bronhiidist oleme otsustanud ka täiesti lahti ütleda ja Olavil on ka selle aasta jooksul kolmas kord see vastik ohatis, nii et see peaks nüüd kõik möödas olema- uhh tänu taevale!
Tervisi kõigile!

Kilesaun

Ma pole veel rääkinudki lugu sellest, et meil on kilesaun.. Kuna sauna ehitamine maksab hulga raha ja meil pole seni veel lotovõitu tulnud, siis tegime niimoodi, et kui oli vaja puudele kuuri ehitada, siis selle kuuri otsa jäi tükk täiesti mõtetut ruumi, kuhu oleks muidu saanud asju ära panna, aga kellele seda ikka vajaon ; meie tegime mõtetu ruumi mõtekaks ja andsime talle uue elu kilesauna näeol. See kile maksis ühe kasvuhoone kile jagu ja naelad olid ju endal kodus...

Polnud palju vajagi- 5 päeva õllejoomist ja paduvihmas sahmimist ja palju sõprade abi ning oligi saun valmis.

Olavi oli kogu aeg asjalik, Onu Peep oli igal pool ja tegi peaaegu kõike... üks hea Peebu sõber Margus käis hobi korras aitas ahju laduda vana pliidi tellistest ja katla paika panna.... kulus kast õlut. Mina sain endale au ronida katusele ja lüüa kinni need lauad, mis seda majakest koos hoiavad ja kilele toeks on- oli Jaanilaupäev ja Helen ja Janno tulid ka pahaaimamatult meile Jaanitulele- padukat laristas kogu aeg- siis me saimegi Heleniga koos panna kile katusel põlvili olles- põlved olid mitu nädalat sinised- sekundiga olime läbimärjad ja kile oli libe ja natuke kõikus ikka ka, aga ära tegime!!! Janno oli samuti kogu aeg rakkes ja ega sellest pidutsemisest suurt välja ei tulnudki, aga selle eest sai midagi suurt ära tehtud- saun sai järgmise päeva õhtuks valmis.




Nüüd said kõik Pärnust Tallinna sõitjad näha laupäeva õhtutu, kuidas paljad ja auravad mehed valgustatud kasvuhoone ees seisid...

Armastus käib kõhu kaudu

Nüüd siis üle pika aja tagasi jälle.
Hakkab saabuma sügis- täna kraapisin esimese jää auto klaasilt- täitsa äge tunne oli...
Kõrvitsalehed on kõik mustad ja need kollased pallid näevad päris head välja nende mustade lehtede keskel. Igatahes saab varsti kõrvitsakeeksi.

Söömisest tahtsingi rääkida...
Sõbrad käivad külas ja räägivad ikka, et siia majja tuled, siis ei tohi enne süüa, sest muidu ei mahu enam, aga laud on alati lookas- aga kas te teate kui mõnus on teha süüa, kui sul on tänulikud sööjad- kooki küpsetades kohe mõtled, et söödaks see ära- ja samas,et jumala eest puudu ei jääks ja siis paned prae kõrvale lauale veel ohtralt kuuseriisikaid ja marineeritud kurki, et kellelgi kõht tühjaks ei jääks...
See on valikuvõimalus- sellest ma rääkisin juba siis kui olin alles 11 aastane ja keegi küsis elu eesmärki-

Elu eesmärk on valikuvõimaluste olemasolu- aga mitte ainult kaks teed vaid 10 vähemalt oli minu mõte!
Mulle meeldib, et inimesed käivad meil söömas- mitte joomas, kuigi pitsi ei ole küll keegi kunagi sülitanud:)
Vahel ei ole nagu kõikse paremad ajad- noh rahaliselt- selleks tarbeks ma olengi terve suve lõpu marineerinud ja soolanud. Siis on ikka alati kõik olemas ka siis kui midagi ei ole.
Isegi koduveini panime tänavu käärima- eks näis, mis sellest saab- ehk saab midagi. Üks nõu on õunakas ja kaks nõud on aroonia-ploomi-õuna veinihakatist- kõik lubasid igatahes tulla jõulude aeg appi ümber villima. Lapsed küsisid, et millal valmis saab. ütlesin et jaanipäevaks. Sellepeale nad arvasid, et see ei ole miski õige asi, aga tore on vähemalt vaadata kuidas mulksud läbi glütseriini ja mulksutaja välja tulevad ja seda on ka vahva jälgida, et üks nõu on aktiivsem kui teised- see mulksutab nii, et öösel on vaikuses väga hästi kuulda, kohe selline tunne on , et keegi on veel..
Mulle meeldis veel väga õunamahlategu. Tegime Vergi perega siis kahe pere peale umbes 700 liitrit õunamahla. Imelik on selle loo juures see, et kõik räägivad, et õunu pole ja meil kummalgi pole õunapuid, aga selle eest päästsime ära väga palju õunu, mis olesksid muidu kompostihunnikus lõpetanud. Kui sa ikka teed suu lahti ja räägid inimestega, siis on alati keegi, kellel on midagi üle ja et vältida seda järgimise aasta juttu, et "oi oleks ma teadnud, et sul on vaja- viskasime nii palju minema", siis ma lihtsalt küsisingi kõigi käest, et kas õunad vedelevad- ja nii nad täpselt tegid...

Töö juures ka juba naerdakse-avatud kontor- et imelikud telefoni kõned sul- ühele sõbrannale räägin kuidas kohupiimakooki teha ja teisele, et kuidas seda metskitse kõikse parem hautada on ja siis on nii mõnus kui sõber helistab ja ütleb- tule võta oma metssea liha ära- sa oskad sellest midagi teha- vahva eks!

Ühesõnaga valikuvabadus kõiges ja kui on vaesed ajad, siis- isegi makarone võib teha 100 erinevat moodi!

Tervitusi kõikidele sõpradele!

Soolaleivapidu

Otsustasime kui olime võtmed kätte saanud 8 juuni 2007 a, siin uues kohas teeme me soolaleivapeo ja kutsume kohale kõik, kellega soovime edasi suhelda. Päevaks sai valitud 22 Juuni, et siis vahetult enne Jaanipäeva, aga kõik inimesed ei saanud tulla- kui tuli järjest äraütlemisi ja mõni ei ütelnud ka olin päris õnnetu... Rääkisin veel Olavile, et istume kahekesi pärast siin lõkke ääres ja nutame, aga nii ei pidanud see mitte minema ja ei läinud ka...

ostsime sea- terve sea, käisime kõik puha Haapsalus järgi ja kõik- hakkisime seda pool ööd ja siis tegin eriti kange mõnusa marinaadi peale, et ikka kõik saaks šaslõkki

Ja siis veel oli ju puudu lambaliha- ootamatult aga selgus, et minu kauakadunud isa kasvatab lambaid ja tema tahtis väga meile neist paar tükki maha lüüa - läksime lambale Hiiumaale järgi, rahakott puuga seljas, et ei tea mis see ilu siis maksab, lambaliha ju kallis, aga isa tegi lambad kaasatoodud ämbritesse tükkideks ja ütles, et noh soolaleivaks on see nüüd kingituseks ja teine Villule(minu vend) sünnipäevaks- raha pole vaja...

See oli alles lambaost- ühesõnaga, nagu aru saite väga palju šaslõkiliha!

Külalised tulid ja pesupalitäis salatit ja siga ja 2 lammast läksid kõik roaks- šaslõkki küpsetati vana malmvanni kohal kahe suure resti peal, sest muidu oleks pool seltskonda nälga jäänud- kokku suutsime endid koos küladega lugeda 79 inimest! Pärast kuulsime külakoosekul kommentaari, et mõne mehe soolaleivapidu on suurem kui Jõgisoo(naaber küla) jaanituli...

Nimekirja ma toksin siia koos kommentaaridega hiljem natsa juurde, aga tõsilugu on see, et rahvast käib meil kogu aeg palju külas ja pada on alati tulel ning pererahvas õnnelik.

Vana talu lugu

Tulime läbi jubeda aprillituisu ja lörtsi ja nägime neid kadakaid... Selge - see on nagu Hiiumaa- see on kodutunne ja okaspuud tegid talve kohe kevadeks. Roheline ja valge korraga.

Kui tuppa astusime, ei olnud eriti aega mõtelda- pilk peatus maakivimüüril, mis võitis meie mõlema südamed...

Kõik see oli mõeldud ja tehtud, järgmine päev tõime peremehele käsiraha-teadmata veel eelmine päev, kas see on üldse võimalik.

Oleks me teadnud üks päev enne, kus asub see talu ja poleks me sõitnud meeleheitlikult mööda Rahula küla ringi- oleks see kõik juhtunud päev varem......