Ädu-Krõõt parandab kõhtu täites maailma

http://ajakirinaised.ee/erilised_elud/E20F/

Ilmus niuke lugu Andra Teede sulest:

Ädu-Krõõt parandab maailma, üks kõhutäis korraga

Ädu-Krõõt Kaarli ja tema abikaasa Olavi olid Tallinna tööinimesed, üürisid maja ja töötasid kontorites. Viis aastat tagasi ostsid nad linna lähedale talu ja on nüüdseks väga edukad suitsuliha ja talutoodete müüjad, kel on kaks müügikohta Tallinnas ja keda võib ühe nädalavahetuse jooksul kolmel erineval laadal suitsuvutti, -pardifileed, -seakeelt ja teisi hõrgutisi müümas näha. Tee eduka pereärini ei olnud kerge – veidi peale uude kodusse kolimist koondati Ädu-Krõõda mees. „Olavi koondamine oli väga õudne. Tegelesime juba lihaga, aga see ei olnud kasumlik. Praegu tuleme nulli, maksame arved ja elame,“ jutustab naerust särav blond päevitunud kolme lapse ema rasketest aegadest möödaminnes, nagu need oleksid kellegi teise omad. Selle aasta alguses tuli Ädu-Krõõt aga lausa omaalgatuslikult päevatöölt ära ja nüüd pühenduvad kõik pereliikmed sada protsenti ajast  Vana-Torokse talule.

Kaarlid jõudsid oma uue eluni läbi mitmete saatusepöörete. „Kõik algas sellest, et meie väiksem laps oli allergik. Selgus, et kõik, mida poest saab osta, ei kõlba talle süüa, hakkasime siis ise kõike tegema. Meie eesmärk ongi see, et inimesed, kes ei saa muud süüa, saaksid süüa,“ sõnastab ta põhjuse, miks oma pere toitmine täiskohaga tööks kujunes. Alates ilma võita pasteedist kuni ilma lisaainete ja veega raskemaks keetmiseta lihast on kogu Vana-Torokse talu toodang puhas, tervislik ja aus.

36-aastasel Ädu-Krõõdal sai lahkumisavaldust esitades 21 aastat tööstaaži. See oli esimene aprill, naljanumber, ütleb ta endale omasel kavalal moel. „Mul oli väga kihvt töökoht. Sõbrad ütlesid, et ma olen hull, kui ära tulen. Aga kui teed riigitööd päeval ja oma asja öösel, siis ei ole sa kuskil sada protsenti. Hakkad end igal pool süüdi tundma, tulevad vead. Mingi hetk peab elus valikuid tegema.“ Ädu-Krõõt teab, et iga asi siin ilmas on millekski hea, isegi kui midagi läheb väga halvasti, on sellele alati põhjus, kuigi seda ei pruugi hetkel üldse näha olla. Juhtumise hetkel tekib ainult must masendus, aga ju ka seda on millekski väga vaja, on ta kindel. „Ma sain aru sellest, et mõned asjad on tähtsamad kui teised. Tuleb teha oma valikud sinna, kuhu süda kutsub.“

Südame järgimisest ja saatusest rääkides muutub Ädu-Krõõt väga veenvaks. Ta jutustab, kuidas ta möödunud talvel oma sõbranna matusel kadunukese enda kirjutatud järelhüüet kuulas. „Põhirõhk  oli selles, et tehke palun neid asju, mida te tahate teha. See jutt, et ootame veel, on jama. Lapsed kasvavad suureks ja elu saab otsa, enne kui me ärkame. Kui inimesed mõtleksid väheke järele, siis  leiaksid nad kiiresti, et on palju olulisemaid asju, kui see, millele me oma aega raiskame.“ Matustega samal ajal avaldati meedias uuring sellest, mida inimesed enne surma kõige rohkem kahetsesid. Üks asjadest oli, et tehti valet tööd, teine oli, et ei leitud piisavalt aega oma perekonnale ja sõpradele, Ädu-Krõõdale oli see rusikas silmaauku. „Kui sa natuke süvened, siis see muutub nii oluliseks, sa saad aru, et see ongi tõde. See muutub isiklikuks, ja mul oli just õige aeg seda kuulda. Kui keegi oleks mulle 5 aastat tagasi öelnud, et tule kontorist ära ja hakka iga nädal kahe 20-liitrise potiga pasteeti keetma ja sellest sa eladki, poleks ma mingil juhul seda uskunud. Kui keegi oleks minu abikaasale kunagi öelnud, et ta hakkab elatuma toidutegemisest, oleks ta ütleja välja naernud. See on väga ootamatu elukäik.“

Räägime Ädu-Krõõdaga Tallinna välikohvikus ja lattet rüüpavast šikilt riides naisest ei saaks kuidagi aru, et ta mingil määral igast teisest pealinlasest erineb. Kui ainult Ädu-Krõõda vasak käsi ei oleks kaetud säravvalge paksu sidemega. Tegemist on tema esimese suure tööõnnetusega. „Väiksed põletused on kogu aeg näpu otsas, aga seekord oli vaja lõigata 150 kilo ribi viiludeks ja liha läks eest ära, nii et lõikasin käel kõõluse läbi.“ Puhkust vigastatud pereemale aga keegi ei anna, töö tuleb ikka ära teha ja huumoriga nenditakse, et ülejäänud neli sõrme on ju alles. „Muidu lõikab mees liha. Ise olin loll, ei tohi tükkida meeste mängumaale.“ Tegelikult Kaarlite peres meestetööd ja naistetööd jagatud ei ole. „Mees paneb ka nõud ja riided pesumasinasse. Mina kütan suitsuahju ja niidame kordamööda, hakime koos, müüme koos. Muidugi, kui on vaja raskeid asju tõsta, siis mul ei lubata. Aga kui keegi ei näe, siis ma ikka tassin.“

Samamoodi ei ole mingit vahet aastaaegadel või ilmastikutingimustel. Suitsuahjud on taluhoovi peal ja keegi ei küsi, kas ilm on piisavalt ilus, et liha kontrollimas või ahju kütmas käia. „Kui on 20 kraadi külma, siis on paksemad riided, kui sajab lörtsi, on vihmakeep, ja kui tuleb suvist vihma, siis oled märg. See on ikka õuetöö. Külmaga läheb ahjul lihtsalt kauem aega,“ seletab Ädu-Krõõt oma elu peremees olemise võlusid. Olenemata ilmast peab küdevale suitsuahjule iga poole tunni tagant puid alla panema, see töö käib kolm päeva järjest 24 tundi päevas. „Mina olin üleeile öösel öö läbi ahjuvalves, hommikul kella üheksast võttis abikaasa üle. Eile öösel tegin kaheni varahommikul vutitarretist, poeg küttis suitsuahju, siis võttis abikaasa kütmise üle ja praegugi on ta ahju juures. Kui koju jõuan, kütan mina edasi.“ Reedel sõidetakse laatadele ja nädalavahetus algab nende jaoks esmaspäeval, kui uus laar liha on kolmeks päevaks soola pandud. Samas arvab Ädu-Krõõt, et magab ikkagi nüüd rohkem kui kunagi varem, sest kontoris töötades jäid kodused toimingud alati öötundidele.

Kui Kaarlid alustasid 50 kilo sealihaga nädalas, on praeguseks kogused nelja-viie kordseks kasvanud ja muude huvitavamate toorainete kõrval hakkab siga oma tähtsust minetama. Lisaks eraisikutest püsiklientidele tellivad neilt restoranid. Suhted teadlike restoranidega on Kaarlite jaoks väga tähtsad ning nende toorainet hinnatakse ja hoitakse menüüdes. „See on meie jaoks hästi suur tunnustus,“ ütleb Ädu-Krõõt, kes ei ole kunagi kokandust õppinud. „Me oleme kõik selleks teinud. See on tugev tunne, kui sa ilma kellegi abita ja reklaamiga sinna jõudnud. Toode on ennast ise reklaaminud ja see on super.“ Praegusest edust hoolimata on Vana-Toroksel korduvalt tuntud, et ei tulda järjekordsest august välja. „Kindlasti oleks lihtsam käia riigitööl. Neid kordi, kui oleme tahtnud pooleli jätta, on olnud kümneid. Kui ikka liha põleb koos suitsuahjuga ära või kui laadal on 36 kraadi sooja ja kõik ostavad jäätist, mitte liha, ja mina pean oma kauba metsarebastele viskama,“ toob ta kõige mustematest stsenaariumitest näiteid.

Kuna Kaarlid liha ei keeda, on nende kaup teistest müüjatest oluliselt kallim. „Nii kallis, nii kallis,“  on Ädu-Krõõdale sada korda öeldud. Aga siis hakkab ta rääkima sellest, miks nemad teistmoodi on. Rääkimine ongi ilmselt selle töö põhiline osa, ennast, oma kaupa ja oma tööd peab oskama hinnata. „Kui viimasel päeval tullakse ütlema, et kas nüüd saab odavamalt ka, kui laat lõppema hakkab, siis me ütleme, et ei, meil hinnad ainult tõusevad. Kui ma näen inimest, kel ei ole raha ja kes väga tahab, siis ta saab selle lihatüki ilma rahata. Aga ma kunagi ei tee me kaks ühe hinnaga kampaaniat, sest see oleks oma pere taskust. Võrreldes tööstusega on meil tunduvalt väiksem kasumimarginaal ja allahindlusi me endale lubada ei saa.“

Ädu-Krõõt usub endale omase optimismiga, et viimased majanduslikult rasked aastad on inimeste mõtlemisse selgust toonud, seda näeb ta kasvõi oma klientide pealt. „4-5 aastat tagasi osteti, mis oli odavam, praegu seda, mis on maitsvam, ja mul on tunne, et hakatakse liikuma selle poole, mis on kasulik. Inimene on mõtlema hakanud oma laste peale.“ Halbadel aegadel saavad väärtushinnangud selgemaks. Kui varem oli kõigil ainult kiire-kiire-kiire, siis nüüd on inimestel aega ja seda kasutatakse õigeteks asjadeks. „Ma väga loodan, et kasvatakse masust välja võitjatena. On hakatud rohkem kodus tegema, kuna töökohti ei ole. Väga paljud on seeläbi avastanud, mida nad tegelikult tahavad ja see on fantastiline.“

Ädu-Kõõt ja Olavi on olnud koos 12 aastat. Kui tavaliselt kardetakse abikaasaga igapäevaselt koos töötamist, ei saaks Kaarlid õnnelikumad ja ühtsemad olla. „Ma kartsin seda hullult, aga tundub, et vedas ja on jackpot. Enne oli ikka nii, et kui isa tuli töölt paha tujuga, siis oli kõigil paha tuju, või kui ema on väsinud, ei jaksa või ei jõua, on samamoodi kõigil halb. See oli üks põhjuseid, miks ma töölt ära tulin. Kui kodus laps küsis, kas mul on täna hea või paha tuju, siis see oli väga tugev märk, et midagi on pahasti.“ Ädu-Krõõt sai aru, et kui tema esimese kahe lapsega ei olnud kunagi probleeme olnud, siis pere 9-aastane pesamuna vajas kõiges abi. „See on väga kurb, kui saad aru, et sul ei ole laste jaoks aega. Siis mul on pigem vähem raha, aga ma olen rohkem ema. Me oleme rohkem koos ja minu lapsed on hakanud minuga jälle rääkima ja see on vägev. Ma loodan, et ma ei saanud sellest liiga hilja aru.“

Ädu-Krõõt püüab lapsi kõigis tegemistes kaasata, saadab oma 14-aastase tütre laatadele müüma ja kutsub lapsed Eesti Puuetega Seltsi suvelaagrisse „Julge elada“, kus ta vabatahtlikult kokana töötab. „Tänu neile laagritele olen kindel, et minu laps aitab alati ratastoolis inimese kõnnitee äärest üles või bussi, ta ei vaata kunagi viltu inimesele, kel on kõnehäire. Olen kindel, et minu lapsed on tänu sellele laagrile avatumad, nad ei kiusa kunagi kedagi, kindlasti. Nad seisavad alati selliste inimeste eest, kel on natuke raskem.“

Ädu-Krõõt on eeskujuks kõigile, kes ei julge astuda sammu, tegemaks seda, mida tegelikult tahavad. Ta on õnnelik ja enesekindel, tema kodus käib alati tihe sagimine ja tema söögilaualt ei puudu kunagi tervislik kodune toit, nagu ei pea sellest ka tema kliendid puudust tundma. Peale intervjuu lõppu kiirustab ta koju Vana-Toroksesse, kus lisaks perele ootavad 26 Ädu-Krõõda vanaisalt päritud inkubaatori „toodetud“ tibu. Olavi juba helistab, et tibudest rääkida ja Ädu-Krõõda vastus ei jäta kahtlustki nende suhte jackpot-i kohta: „Jaa, kallis, kas tibude jaoks on õues liiga tuuline? Tõsta muidugi nad päikse kätte, see oleks neile väga hea. Nad on juba nädalased. Ole musi, tsau.“

Kui emotsioon on muutunud uuesti mõistuseks

Selliseid asju saab kirjutada ainult siis, kui enam ei paanitse, sest muidu võib tulla üle huulte palju sõnu, mille söömine pärast võtab meeletult aega ja vaeva...
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et läksime väiksemate laste ja mehega Paunvere laadale... Kõik äge ja müüdud sai ja kaubeldud ja kakeldud kohtade pärast, nagu alati ja õnneks nagu traditsioon meil juba on võtsid lapsepõlvesõbrad meid lahkelt vastu ja läksime veetma mõnusat õhtud sõpradega...

Helistasin oma vanemale pojakesele- 18 a pojakene- õhtul kl 9 paiku- " Emme kõik on korras, võtan nüüd sõbranna peale ja siis lähme meie poole veini jooma ja filme vaatama, ära muretse, laadal läks kõik hästi ja homme näeme..."

Miski tuli mulle meelde õhtul 11 paiku ja helistasin uuesti, keegi toru ei võtnud... mure- ei saa ütelda, mõtlesin et noortel on vast pidu ja valju muusika, et ei kuule, aga küllap ta tagasi helistab, kui näeb, aga ei helistanud..

Hommikul uus kõne ja veel üks ja veel ja veel, vastust ei tulnud, siis sai tühjaks minu telefon..
Helistasime mehe omaga, ikka ei midagi.. nojah, ju siis läks pidu pikemaks.. Hakkasime koju sõitma, ikka 3 tundi on tulla teisest Eesti otsast, jõudsin õhtul kl 5 koduukse ette, tütar jooksis esimesena tuppa, mina vaatasin, et poja autot  pole kodus, ju siis on kuskil sõbra juures, jõudsin juba vihastada, et ta toru ei või siis võtta, kui jooksid uksest välja tütar ja väike poeg- "...emme, emme tule ruttu!"

Jooksin tuppa.. diivanil lebas minu vanem poeg nägu katki, silm kinni paistetanud ja sinine ja kaetud kuivanud verega. Olin šokis, esimene mõte, et oli kaklus või midagi sarnast, lapsel jooksid pisarad silma nurgast, aga ta ei liigutanud... Küsisin mis juhtus ja siis kus su auto on ja siis kas sa saad liikuda- vastuseks sain, et emme ma ei tea kus mu auto on, ma sõitsin põdrale otsa ja olin öösel haigalas..ma ei mäleta midagi mis juhtus ja ma ei tea mis mul viga on, aga ma pean 4 nädalat kandma kaelalahast, rohkem ma ei mäleta mis arst rääkis..laua peal on mingid paberid.

Sain teada, et Tom oli autos koos tüdrukuga ja et tüdruk on haiglas.. mis tal viga on seda Tom ei mäletanud, ta mäletas, et olid samas palatis kõrvuti ja et Liis sai rääkida, rohkem midagi.

Mees helistas avariigrupi telefonil ja sai teada,mis oli juhtunud- kokkupõrge põdraga ja siis veel avarii kahe autoga, nii et Tommi auto mahakandmisele ja 2 vigastatut tema autos, õnneks teistes autodes olevad inimesed jäid ellu ja terveks. Tom sai meie käest teada, mis juhtus ja meie saime tema käest teada, et ta saadeti hommikul kell 5 mustamäe haiglast minema ja telliti talle takso!!! Lapse diagnoos, nagu hiljem teada sain tänu tuttavatele arstidele oli 7 kaelalüli murd... ja ta saadetakse haiglast ilma raha, dokumentide, telefoni ja kaelalahaseta takso peale... inimene ei ole veel šokistki üle saanud, ta ei mäletanud peaaegu midagi haiglast, mitte midagi õnnetusest ja kellegile omastest ei teatatud, et ta on haiglas või et miskit on üldse juhtunud, nii minu telefon kui ka abikaasa telefon olid mõlemad sees kl 11 pühapäeva hommikul ja peale seda sai minu tel tühjaks, aga mehe oma oli endiselt jõus, õnnetus toimus laupäeva 22 septembri õhtul kl 22.38 Pärnu mnt 18 km, 1 km enne koju jõudmist...

Kuidas on võimalik, et lastakse poiss koju ilma et keegi veenduks kas ta on üldse adekvaatne, ilma et oleks kellelegi teatatud et on juhtunud selline asi. Iga haige käest võetakse alati kellegi pereliikme telefoni number, kuhu helistatakse, kui midagi juhtub, aga kui 18 aastasel on juhtunud autoavarii, siis keegi ei teata- saate aru- see ei ole lihtsalt võimalik. Toomase telefon ja rahakott ja kõik dokumendid jäid avariilisse autosse, mis viidi politseiparklasse ja mis avatakse esmaspäeva hommikul kl 9, aga kui ei oleks olnud kodus raha, mida taksole maksta? Me ei ela linnas, me elame päris mitu km linnast väljas, aga seda keegi ei küsinud, kuidas inimene koju saab, pandi haiglas lihtsalt fakti ette, et siin on sinu takso, Tom tuli haiglast koju läbimärgade riietega (sel ööl sadas kõvasti, ja autol enam katust ei olnud, mis oleks kaitsenud vihma eest, enne kiirabi), mis olid üleni verised ja klaasikilde täis-  kui ta koju jõudis sai ta veel taksojuhi käest peatäie sõimata, et ta elab sellises kohas, kus taksojuhil pole kedagi peale võtta ja tagasisõiduga raha teenida:) tore, ikka täiesti inimlik suhtumine inimesesse, kes näeb ikka väga haige välja ja seda enam, et ta tuleb peale kiirabihaiglast!!!

Õnneks oli lapsel kaasas paberid kõikide uuringute kohta ja helistasin oma sõbrale, kes töötab arstina, lugesin diagnoosid ette ja sain teada eesti keeles,mis pojal viga on.. Kas te teate, et kui teil on vajadus kaelalahase järgi- loodan, muidugi et kunagi ei ole- siis seda ei saa apteegist osta ja see lahas, mis on autoapteegi komplektis on mõeldud u 2 aastastele lastele, suurel mehel pole sellega midagi teha ja kui õnnetus juhtub teil laupäeval ja haiglast visatakse välja pühapäeva hommikul, siis kaelalahase kohta saate uurima hakata alles esmaspäeval igasugustest invatarvete laenutustest, aga niikaua magage liikumatult ja proovige te ainult kaela liigutada, sest kui toimub nihe murdunud kaelalülis, siis midagi eriti muud ei saagi juhtuda, kui jääd eluks ajaks kas ratastooli või siis lihtsalt halvatuks.... aga kui oled korralik, vead esmaspäevani välja ja kui on sõbrad, siis saad sõjaväeosast kaelalahase laenuks ja aidatakse seda paigaldada, kas te teatsite, et kaelalahas käib pikkuse järgi? Mina ei oleks osanud seda paigaldada, kui Sass ei oleks õpetanud...
....aga mida mõtlesid arstid kui nad saatsid välja 18 aastase šokis poisi haiglast kaelalüli murruga veendumata kas ta on adekvaatne ja ei teatanud kellelegi, et on juhtunud õnnetus, ega veendunud, et noormees jõuab üldse koju või kus ta üldse elab??????? Dr Vadim Soldatenko on kirjutatud Toomase haigusloole- kirjutatud on veel, et on telefoni teel konsulteeritud neurokirurgiga, kes on telefoni teel saanud aru, et poiss ei vaja haiglaravi ja lubanud ta koju saata! Kas keegi üldse vaevus rohkem mõtlema sellele, kuhu ja kuidas ta peaks minema, et koju saada?

Kirjas on veel, et Tom vajal kahe nädala pärast neurokirurgi läbivaatust.... Helistasin nädala pärast haiglasse ja küsisin, kuhu me peame minema vastuvõtule, varsti saab kaks nädalat täis, aga lehel ei ole täpset kohta ja arsti nime- oi aga kas teile ei öeldud, et te peate ise aja kinni panema..... võib-olla isegi öeldi, aga Tom ei mäleta seda ja kuskil seda kirjas ei ole, inimene on ikkagi 7 tundi peale avarii toimumist šokis ja ei pruugi kõike mäletada...  Ühesõnaga anti mulle number, kus ma helistasin, et panna aeg lapsele ülevaatuseks- arva ära kas saab aega arstile- see oli veel enne streiki- ei saa loomulikult- tulge oktoobri lõpus-- oot oot, aga kahe nädala jooksul pidi ju saama kinnituse neurokirurgilt, et kõik kasvab õieti jne... ei ole võimalik aega saada öeldi mulle... Jäime siis lootma kõigele heale õnnele ja puha, ehk läks õnneks!

Nüüd on arstide streik ja nigunii pole võimalik panna kuskile ühtegi aega ja järjekorrad on pikad jne, minu 4 kuud ooodatud arsti aeg just eile tühistati streigi pärast, eks ootan siis veel 4 kuud... seepärast otsustasime minna esmaspäeval EMO- sse Mustamäele ja lasta siis erakorraliselt vaadata, kas kõik on ok ja võib kaelalahase ära võtta, huvitav kes meid vastu võtab seal, kas on võimalik kohata ka hr Soldatenkot? Või ta streigib või on tal midagi muud teha kui süveneda patsientide vajadustesse, ma saan aru, et koju jõudmine pole arsti mure, aga väheke inimlikkust oleks ju tore...

Kokuvõttes olen õnnelik ema,  ju laps on elus ja kõnnib ja sõbranna on elus ja kõnnib ja mõlemad räägivad täiesti adekvaatset juttu ja tähistavad oma uut sünnipäeva- 22 september 2012 sündisid uuesti Toomas Kuusk ja Liis Kask.



http://www.tallinnapostimees.ee/981954/fotod-parnu-maanteel-soitis-soiduauto-otsa-podrale/