Nüüd otsin ise, kus ta on:
See aeg, mis mõeldud minu lastele,
kes kuulevad pidevalt ainul üht-
hiljem, homme, kunagi
Ära sega, mine eest, ei sa ei saa praegu aidata, sest mul on kiire ja ma ei saa sind praegu õpetada, ära puudu ja aja neid asju maha ja mis ma sulle ütlesin, palun mine oma tuppa, tee midagi, mis teil viga on tänapäeva lapsed, et te nii tegevusetud oleta, minge õue mängige...
aga ei
need lapsed tahavad teha täiskasvanute asju,
asju mille peale mina lapsena ei tulnudki
ei tulnudki selle peale, et asjad on kõikidele inimestele - mitte suurte ja väikeste asjad,
mitte poiste ja tüdrukute asjad,
mitte rasked ja kerged asjad- meeste ja naiste asjad.
Praegu neil on kuidagi teisiti- on kõigi asjad ja kõik võivad kõike teha ja see mis meie arvates oli kunagi austus vanemate vastu ja mida tänapäeval kipub väheks jääma on nüüd tagant järgi mõeldes, vist hoopis hirm oma vanemate ees ja väga hea et seda on vähem, ei julgenud mina kunagi oma arvamust avaldada ja seada kahtluse alla ema ja isa otsuseid.
Ei julgenud mina kunagi avaldada oma paremat mõtet, mis oleks muutnud kõigi elu kergemaks- ma ei tea, kas mind oleks tõsiselt võetud? Ma ei tea kas minu mõtetel oleks tol ajal olnud selline kaal, mis oleks pannud isa ema hetkeks seisatama ja ka järgi mõtlema, et äkki nendel ei olegi alati õigus?
Kui on aega-st kui võtame aega (kui oleme piisavalt targad), siis praegu on kuidagi teisiti, kui laps tuleb su juurde rääkima, siis sa kuulad, mis tal ütelda on ja arutad tema mõtet, nagu arutaksid tööjuures koosolekul kolleegi või äripartneri oma, sa ju ei saadaks töökaaslast teise tuppa...
Lapsed on kuidagi arukad- mina ei olnud nii arukas, mina ei tulnud nende asjade peale, mille peale nad praegu tulevad- ei tea, kui ma oleks praegu laps, kas oleksin sama tark ja avatud kui minu omad?
Ei tea, kas ma siis ei oleks kartnud oma vanemaid?
Vaatan oma vanemaid praegu ja vaatan kuidas nad räägivad lapselastega või siis isa oma kahe väikse pojaga, siis nad on jumala normaalsed inimesed:)
Nad arutavad ja kuulavad ja annavad järgi ja mõtisklevad ja suunavad, mitte ei karju ja ei sea fakti ette..
Aga mis siis juhtus vahepeal- ja jumal tänatud et juhtus, aga mis see oli, miks ma pean olema armukade(lihtsalt kade) ja samas nii õnnelik oma laste või väikeste vendade peale, sest nendel on see mida ma igatsesin- kahepoolne suhtlus:)
Mul on nii hea meel, et ma olen seda näinud- see on fantastiline, sest mu arvamus minu vanematest on paranenud ja muutunud. Ma nägin, et nad on inimesed:) See on ülimalt tore tunne.
