Otsing sellest blogist

kolmapäev, 28. detsember 2011

Karl-Oskari jõululuuletus 2011

IGAL ÕHTUL ÕHINAGA

AKNAL SUSSI PAIGUTAN.

LUBAN, ET EI MAHA MAGA,

KUIGI LAIALT HAIGUTAN.


ISALT UURISIN JA EMALT -
EHK NAD TEAVAD MIDAGI.
EHK ON ÜKSKORD NÄINUD NEMAD
SUSSI KALLAL KEDAGI.


EMA NÄINUD ON VAID JÄLGI,
ISA MITTE MIDAGI -
NÕNDA TÄPSELT MA EI TEAGI,
MILLINE ON PÄKAPIKK.


KÜLL ON HEA, ET JÕULUVANA
PEITU POLE PUGENUD,
KINGIPAKI KÄTTE SAAN
KUI OLEN SALMI LUGENUD.

esmaspäev, 28. november 2011

Pasteedikeedu vahepeal...

...ehk enamasti ei jäägi aega üle..
Nüüd otsin ise, kus ta on:
See aeg, mis mõeldud minu lastele,
kes kuulevad pidevalt ainul üht-
hiljem, homme, kunagi
Ära sega, mine eest, ei sa ei saa praegu aidata, sest mul on kiire ja ma ei saa sind praegu õpetada, ära puudu ja aja neid asju maha ja mis ma sulle ütlesin, palun mine oma tuppa, tee midagi, mis teil viga on tänapäeva lapsed, et te nii tegevusetud oleta, minge õue mängige...
aga ei
need lapsed tahavad teha täiskasvanute asju,
asju mille peale mina lapsena ei tulnudki
ei tulnudki selle peale, et asjad on kõikidele inimestele - mitte suurte ja väikeste asjad,
mitte poiste ja tüdrukute asjad,
mitte rasked ja kerged asjad- meeste ja naiste asjad.

Praegu neil on kuidagi teisiti- on kõigi asjad ja kõik võivad kõike teha ja see mis meie arvates oli kunagi austus vanemate vastu ja mida tänapäeval kipub väheks jääma on nüüd tagant järgi mõeldes, vist hoopis hirm oma vanemate ees ja väga hea et seda on vähem, ei julgenud mina kunagi oma arvamust avaldada ja seada kahtluse alla ema ja isa otsuseid.

Ei julgenud mina kunagi avaldada oma paremat mõtet, mis oleks muutnud kõigi elu kergemaks- ma ei tea, kas mind oleks tõsiselt võetud? Ma ei tea kas minu mõtetel oleks tol ajal olnud selline kaal, mis oleks pannud isa ema hetkeks seisatama ja ka järgi mõtlema, et äkki nendel ei olegi alati õigus?

Kui on aega-st kui võtame aega (kui oleme piisavalt targad), siis praegu on kuidagi teisiti, kui laps tuleb su juurde rääkima, siis sa kuulad, mis tal ütelda on ja arutad tema mõtet, nagu arutaksid tööjuures koosolekul kolleegi või äripartneri oma, sa ju ei saadaks töökaaslast teise tuppa...
Lapsed on kuidagi arukad- mina ei olnud nii arukas, mina ei tulnud nende asjade peale, mille peale nad praegu tulevad- ei tea, kui ma oleks praegu laps, kas oleksin sama tark ja avatud kui minu omad?
Ei tea, kas ma siis ei oleks kartnud oma vanemaid?

Vaatan oma vanemaid praegu ja vaatan kuidas nad räägivad lapselastega või siis isa oma kahe väikse pojaga, siis nad on jumala normaalsed inimesed:)

Nad arutavad ja kuulavad ja annavad järgi ja mõtisklevad ja suunavad, mitte ei karju ja ei sea fakti ette..
Aga mis siis juhtus vahepeal- ja jumal tänatud et juhtus, aga mis see oli, miks ma pean olema armukade(lihtsalt kade) ja samas nii õnnelik oma laste või väikeste vendade peale, sest nendel on see mida ma igatsesin- kahepoolne suhtlus:)

Mul on nii hea meel, et ma olen seda näinud- see on fantastiline, sest mu arvamus minu vanematest on paranenud ja muutunud. Ma nägin, et nad on inimesed:) See on ülimalt tore tunne.


esmaspäev, 14. november 2011

Silmude röstimine








Tahan tänada poisse suurepäraselt röstitud silmude eest- on ikka noortel kannatlikkust!


kolmapäev, 2. november 2011

Etteütlus


Kui me pojaga kodus etteütlust kirjutasime- laused sellised umbes:

Isa tuleb varsti koju.
Õde õpib tagumises toas.
Supp keeb pliidil jne jne,
siis umbes seitsmenda lause pealt Karl-Oskar hüüatas- "Emme! See etteütlus on nagu meie elu!"

:)

Lapsed, lapsed....

kolmapäev, 26. oktoober 2011

Tänukiri heategijatele e puutalgud koos söögiorgiaga

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et üks hommik oli juba täiega külm ja kraapisin autoklaasi plaadikarbiga, sest iga aasta kaovad ära eelmise hooaja jääkraabitsad.
Siis vaatasin õue ja mõtlesin, et kogu suve laadatades on aeg kadunud kuhugi ja talvepuud on tundunud kuidagi teisejärgulised, kogu aeg nagu miski, mis on vaja teha, aga aega veel on..
Nüüd siis haaras mind paanika ja tundus et aeg on otsa saanud, mõeldud tehtud, tuli kuulutada ja nii ma tegingi...
Õnneks mu hääl ei osutunud hüüdja hääleks kõrbes ja ma sain asuda selle juurde mis mul paremini välja tuleb:) Tegin talgulistele süüa

Need on viimased asjad see aasta kasvuhoonest 
 Ilusad toiduained
 Alustasin seente tühjendamisega nende täitmiseks
Nii ilus oli lihtsalt 
 ...
 Selle hooaja esimene põdraliha- Olavi käis metsas möllamas


 Kohe läheb ahju:)

 Siit tulevad kartulipallid
 Kartulipallid
 Tema ei teinud tööd- Julius vaatas, mis tehakse

 Tublid inimesed on õues...
 Poja möllab
 Valdo möllab
 :)
Veera hoiab silma peal 
Vovka, Olavi ja Veera 
 Verka teeb meest
Karl-Oskar assisteerib 
 Tiiu teeb sirgeid riitu haige näpuga
Tiiu möllab 
Veerotška 
 Toomas
Valdo 
ja vahepeal toas toimub areng 
seene täidis 



 Valikus- lillkapsas taignas, kartulipallid, töidetud šampinjonid, põdrapraad
 Suured seened vutimunadega
 Põdrakaste
Tänud on suured ja sõbrad on head ja järgmine pühapäev kordame!


neljapäev, 13. oktoober 2011

Mis maa see on ????

Mis maa see on,
kus sõber koorib sõbra naha?
Mis maa see on,
kus vend viskab kirve otse õele selga...
Mis kuradi maa see on kus ema reedab lapse???

Mis koht see on, kus lähedane on vaenlane ja
võõras teeskleb sõpra?
Mis elu see on, kui Sinu pere on kogu aeg ohus
ja sinu sõber on kogu aeg hädas?

Alguses öeldakse,
et Sa näed nii hea välja,
et oled alla võtnud,

aga pärast vaikivad ja räägivad omavahel,
et ta nägu on auku vajunud....
ei tea kas ta on haige-
ei ta pole haige - - - ta on kaua kaua aega olnud näljas
ja ei olnud sõpragi, kes oleks süüa toonud,
sest ta ise ei teinud suud lahti,
et öelda peale oma nõmeda uhkuse taha pugemist
midagi peale selle, et kõik on hästi....
ja pärast kirub, et kedagi ei huvita-
kuradi hiromandid peavad kõik ikka olema-
rääkige inimestega kartmata,
et teid ei kuulata, keegi ikka kuuleb!!!



Nüüd elan teisiti -
nii kõlab otsus ja ema olen parem ja
laps ei pea muretsema, et tema arvelt
elab keegi teine
ja parasiidid kolivad nüüd maalt välja,
sest nüüd on selleks õige aeg

ja lilled kasvavad ka Sinu aias
ning võlg on võõra oma
ja kui julged teha
julged ka tunnistada
Teater on edaspidi laval, mitte elus
ja mitte keegi ei häbene olla hea...

Valikuvõimalused on reaalsus
 ja keegi ei pea küürutama mõttetuse koorma all
mõeldes kogu aeg,
et millal see otsa saab
Lollus selles riigis on taunitav
ja lapsed ei karda isa,
kes tuleb koju ja ei naerata kunagi,
sest tööl oli täiega sitt päev
ja nii juba kolm aastat järjest

ja töötukassa ukse taga ei oleks nii palju tuttavaid,
kellega Sa seal oma kohustusliku igakuise teidi ajal suitsu teed,
mis on ilmselgelt liiga suur luksus
ja sa ei jäta seda sellepärast maha,
et see riisuks sult viimsedki väärikuse riismed
ja jätaks iseendale tunde,
et isegi seda ei saa sa endale lubada...
 kõhtu keegi ei näe...

Ja su äripartner ei müüks Sind maha koos saba ja karvadega,
sest talle oli nii kasulik,
Sellel uuel maal võlgneks ta Sulle vähemalt selgituse
ja võtaks vastutuse väljapetetud raha eest,
mis aitasid tal parema tehingu teha
ja kõik asjaosalised ei teeks sellist nägu enam mitte kunagi,
et nad ei teadnud sellest mitte midagi
ja me kõik oleme koos ohvrid
ja üllatus on meie teine nimi

Nüüd julgeme ütelda, kui meile miski ei meeldi
ja me ei pea enam värisema,
et sellega kaasnevad sanktsioonid,
mille haavu lakud pärast pool elu
Naised ei tõmba enam ringi,
selleks et küüned oleks pikemad ja tissid suuremad
Mehed ei tühjenda end mööda küla vastutamata tagajärgede eest
ja abordirahad ei oleks kogu aeg kapis valmis
ja lastel oleks sünnitunnistusel ka isa isikukood,
mis ei tuleks pelgalt kohustusest.

Ma tahaks väga, et mu maal ei tuleks pedofiilid enne vangist välja,
kui nad on gastreeritud
ja poisid läheksid vabatahtlikult sõjaväkke
ja tüdrukud ei näljutaks end läbipaistvaks,
sest see on ainuke õige vorm meie ühiskonnas
ja me ei peaks kiruma kogu aeg valitsust,
sest me ise ei julge ühtegi negatiivse alatooniga otsust vastu võtta

Me kaitsme oma lapsi kodu- ja koolivägivalla eest
 ja ei põe kui sellepärast saab meil olema märk küljes
Teame et õige hõlma ei hakka keegi ja käitume vastavalt...

See on see maa, kus tahan kasvada inimeseks,
seal on see võimalus
Hundid ei söö Su lambaid ära,
lastel on, mida õhtul voodis lugeda...


teisipäev, 11. oktoober 2011

tagantjärgi laulupeost

 Hiiunädal

Hetked suurelt peolt


Hiiupiigad. ÄDU-KRÕÕT KAARLI
See lugu, mida mina teile jutustada tahan, kannab endas imelisi heiastusi. Iga sõna taga kumiseb Viiu Härmi maa ja ilma kujund, mis raiuti raamatusse, laulupeo ajalukku ja mõtliku Märt Agu jutustusse.

Katrin-Ädu Metsand
hiiunadal@hiiunadal.ee



See lugu, millest teile jutustan, ei ole kellast kellani ega harjutusest harjutuseni. See on imeline kaleidoskoop oma esimesel tantsupeol tantsinud mudilasest. Aga mitte ainult, sekka mahub imelisi tundeid, näiteks jooksujalu mööduv Helle-Mare Kõmmus või Helgi Taelma oma rühmadega pildistamas või Roosikrantsi tänaval rongkäiguks valmistuvad Jaanus Valk ja Hannes Maasel. OMAD. Nemad ongi need, kes suure ILMA kõrval moodustavad minu ja meie oma MAA.

Aga ma pidin teile rääkima meie nädala lugu. Veetsin selle nädala enda jaoks harjumatus rollis – ühe 1. klassi tantsurühma saatjana. Askeldamist ja hoolt vajab kuueteistkümne seitsmeaastasega koosolemine kindlasti, saati siis kui taevas lõõskab päike ja nad on enda jaoks täiesti ebaharilikus situatsioonis – keset rahvamassi. Peale kõige muu peavad nad meelde jätma kus on kogunemine, kuhu rühmad mustris veetakse, kes seisab kelle kõrval jne jne. Nii imelik kui see ka pole, aga nad tundusid väsimatud. Kõige krooniks ohkas mu seitsmeaastane lapselaps pühapäeval enne rongkäiku, et küll on kahju, et enam tantsida ei saa.

Tantsupeo ettevalmistamisest olen ise osa saanud, tõsi, väga ammu, 44 aastat tagasi esimesel noortepeol. Toona olin liiga noor, et mõelda, miks ja kuidas see kõik toimub. Nüüd hoomasin seda tohutut tööd, mida tantsujuhid tegelikult teevad. Au ja kiitus neile! Ning lõpuks, pärast valu ja vaeva, higi ja vahest pisaraidki ilmus tantsumurule kaisukaru.

Tantsud said tantsitud, rongkäik marsitud ja laulupidu võis alata. Mis ma oskan lisada osalejate või publiku muljetele? Ohtralt emotsioone. Minu mõistmise järgi eriti kõrgetasemeline uuslooming rahvale eriti peale ei lähe. Nii suure publiku tajumisvõime on teine kui näiteks saalitäie muusikagurmaanide oma. Küll on aga ilmselgelt palade kordamine lauljate suva. Just nendel ongi see õigus, sest see on nende pidu, laulud on nende laulda ja dirigentide austamine, armastamine nende teha.

Pole siis ime, et rokilaadne blokk läks lauljatele eriti peale. Ometi, ühekülgsuses ei saa ega tohi noori süüdistada. "Ta lendas mesipuu poole" oli noorte üks ilmselge lemmiklaul, mis tegelikult polnud laulukavas seeski.

Aga sellestki on juba räägitud ja räägitakse veel. Mina tahan, lausa pean küsima: miks tulevad peole inimesed, kes ei taha kuulata/vaadata laval või tantsumurul toimuvat. Millega seletada kõnede, tantsude ja laulude ajal ringisaalimist? Vastaku sellele sotsioloogid või psühholoogid. Ometi jätab seesugune käitumine pisut mõru maitse ja mõistmatuse tunde esitatu nautimisele pühendunule. Mida öelda härrale, kes presidendi kõne ajal valjuhäälselt telefoniga räägib, või noorukitele, kes kõikidele palvetele vaatamata, ennast ikka tantsijate teele ette seavad?

Miks tullakse suurtele pidudele müüma? Seegi on selge. Pidumeeleolus ei vaadata tihti hindu ja rahakotid avanevad meelsasti, justkui poes igapäevast leiba ostes. Aga kui proovipäevadel joogi ja jäätisepakkujad peaaegu et ei tunnista alla üheeurolist kaupa ja selle kauba ostjad on oma esimesel peol esimesi proove tegevad mudilased, siis ütlen ma, et põrgusse! Just seesugust Eestit me küll ei tahtnud.

Tõrvatilgad ei suuda laulu ja tantsupeo rõõme päriselt ära rikkuda, aga panevad mõtlema. Halvasti mõtlema.

Halva mõttega ei tohi lõpetada. Las ta upub heade ja ülevate asjade sisse. Ta kaobki, kui pisarateäärel Siiri Sisask laulab "Mis maa see on", kui Märt Agu vaatab ilmselge vaimustuse ja armastusega oma tantsijaid, kui bussitäis inimesi kutsub ilmselgelt mujalt pärit noori bussi ja rahustab, et see buss läheb tõepoolest lauluväljakule, kui minu 16 seitsmeaastast tarduvad sõnatuks (!) ja liikumatuks (!) peotule süttimise hetkel.

Ühe keele, olgu ta nii rikas kui tahes, sõnadest jääb väheks, et seda tunnet seletada. Kas kõikides keeltes suudaksin selle tunde teieni tuua? Ega vist. Aga ma vähemalt proovisin

esmaspäev, 5. september 2011

Luige sügis Volume 2 ehk järg sellele et kättemaks on magus ja kel võim sel õigus

Niisiis nüüd on see käes- see kättemaks- see nädal on Luige laat 4 päeva:)
Planeerisime juba kevadel ja peale konflikti luige eelmisel laadal:


Nüüd siis asi nii, et tänase päeva seisuga meid Luige laadale müüma ei lasta, sest härra Koit Põld teatas, et teda ei huvita et me oleme talu ja ei ole mingi tööstus ja et jäme ots on tema käes ja meid nigunii keegi sealt ei otsi- seega tema meid sinna laadale ei lase...
Laata reklaamitakse kui maaelu laata - mul on väga kahju, et meie ei ole maaelu osa...


neljapäev, 21. juuli 2011

Tuttuued tooted !


Suitsutatud keel+sea kaelakarbonaad+tšillimoos- veinifestvalile


Suitsutatud keel+sea kaelakarbonaad+tšillimoos- veinifestvalile



Suitsuvutt+3 vutimuna- veinifestvali suupiste



kolmapäev, 20. juuli 2011

Suitsuliha ja muud tegemised



Kui sa tahad teha head asja siis on see kallis, aga osta tahavd kõik ju odavat... need kellel on savi mis maksab- nendel on sageli ka savi mis nad söövad- ma ei tea miks see nii on..
Mäletan viimaseid solvumispisaraid, mis ma poetasin Luige laadal, kui laada peakorraldaja tuli meie leti juurde ja sõimas mu pojal pea täis sellepärast, et suitsuküülikuid ei ole letis- vabandasime, et küülikud said otsa- tõin soojad ja otse ahjust laadale ja osteti ära poole tunniga- aga härra oli nii solvunud et kukkus kärkima- te olete kõik ühesugused- rääkige rääkige oma kodus suitsetatud lihast, nigunii tuleb kõik samast august. ühe rekkaga tuuakse ja siis jaotatakse eri telkidesse, teame teiesuguseid jne jne...
Kui Olavi läks selgitust küsima öeldi talle, et pole mõtet temasugusele vanale kalale sellest rääkida- ta teab meiesuguseid- aga kuidas ta teab siis meiesuguseid kui ta pole isegi proovinud mida me teeme ja nägi meid esimest korda.... Olavi kutsus teda külla ja tahtis tõestada, aga ilmselt solvumine küülikust ilma jäämisel oli nii suur, et mees ainult tänitas- mina hakkasin nutma ja tulin ära... miks me siis teeme seda, miks me oleme magamata ja istume suitsuahju ja pasteedipoti ääres, kui teised on ööklubis või mätta peal? Kas see on mingi loll sadomaso elu, mille võib tallata jalge alla see, kes pole süvenenud ja kellel on võim- võim võtta ära üks vähestest võimalustes müüa oma talutoodangut, sest tema korraldab laata, meie ei pääse ju poelettidele, sest me ei ole tööstus... Me ei pääsenud isegi toidumessil pasteedivõistlusele, sest me pole tööstus ja kodupasteedil ei ole luba osa võtta öeldi meile, kui inimesed kes maitsesid meie pasteeti meid sinna soovitasid, kuna see pidi toidumessi ainuke päristoode olema:) Kurb kuidagi...
Saime Aprillis tellimuse Tallinki reisilaevade peakokalt, kes käis maitsmas lihatooteid erinevates kohtades ja leidis meid Sadama turult, et saaks Vana-Torokse talu suitsuliha laevadele delikatessilauda- õhtusöökidel. Tellimus oli 300 kg suitsuliha nädalas- arvake ära miks me ei saanud seda tellimust vastu võtta- õige vastus- me ei ole lihatööstus- aga talutootja käest ei tohi osta- me ei vasta eurostandarditele ....
Hakkasime asja ajama nii et meist saaks väiketalu lihatööstus- meeletu raha, et vastata nõuetele ei kasva kahjuks puu otsas.. Kirjutasime projekti ja esitasime EAS-i et saada sealt algkapital- lükati tagasi ja suunati PRIA-sse, kuna see suitsuliha pidi rohkem nagu põllumajandus olema.. PRIA-st lükati tagasi ja öpeldi, et see ei ole üldse nende teema, sest me ei tegele ju põllumajandusega vaid põllumajandussaaduste töötlemisega... Nokk kinni saba lahti- kuna euroopa liidus ei ole suitsuliha väga käsitletud teema, siis peame ootama, millal suitsuliha tegemine jõuab ka sinna ja otsustatakse ära kuhu me kuulume, siis saab hakata tegema nii et kõigile meeldib- ek näis ja vaatame mis elu edasi toob, kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab ja ümbrohi ei hävine...
Meie oma pühas järjekindluses otsustasime et elame edasi- tegutseme- Pärnus olid hansapäevad- tahtsime sinna registreeruda, kuid üteldi, registreerida saab ainult siis, kui on ette näidata keskaegset stiili telgi pilt- meil ei olnud, meil polnudki telki- müüsime linaste varjude ja puust laudadega senini.... kui oli pikem laat, siis laenutasime telgi vihma katteks... Ega siis midagi- Hakkasime ehitama- saatsin registreerimislehe ära ja lisasin liha pildi,
kuna telgi pilti ei olnud ja lubasin pühalikult kaaskirjas, et ehitame telgi ja saadame pildi.
Mõeldud tehtud- Olavi ehitaski- kuuselattidest ja kangast sellise viikingi laeva et anna olla- varsti saan pildid ka lisada:)
Pärnu hansapäevadel saime kiita nii et tolmas ja liha osteti ka kõik ära ja siis tulid Tallinna merepäevad ja osteti samuti kõik liha ja pasteet ja pardid ja küülikud ja kanad ja kõik ära... Vägev tunne!
Eriti äge tunne oli see, kui tuli selline kiri, et kutsume teid veinifestivalile Toompea vaateplatvormile müüma, kuna oleme teid välja valinud... lahe- homsest läehemegi- praegu Olavi ja Toomas püstitavad meie viikingitelki seal, üritame tegeleda natuke tootearendusega- lisades suitsuvutid ja vutimunad soolvees ja lihasekserid ägedateks veinisuupisteteks.... Eile õhtul kell oli juba öö (umbes kl poole kolme ajal) , kui panin pasteeti kappidesse, purustasin tšillimoosi, küpsetasin leiba ja keetsin keelt ja vutimune- Olavi toimetas kanatiibade ja partidega suitsuahju juures; mõtlesin, et kas see leiab ka väärilise tasu, palun hinnake seda, need on head asjad karjusin endamisi, ma ikka veel usun, et õige tee ongi õige ja meie magamata ööd toovad kellegi toidulauale täiusliku maitse , mille lihtsuses ja siiruses ei pea kahtlema ja annavad meie perele tulevikukindluse ja et me ei pea oma suitsuliha kastma tuhandetesse toidulisanditesse, vaid piisab soolast ja lepapuust...

teisipäev, 24. mai 2011

Selline päev....

Eile oli selline päev- minu kauaravitud läkaköhast sai lõpuks Angiini tüsistus, mis on kestnud 1,5 aastat ja olin võtnud 21 päeva mõtetult antibjotse, mis ei sobigi sellele haigusele:) lahe.
Sain õnneks kopsuarstile nii, ert aega kinni pannes öeldi mulle esimeseks ajaks 21 juuni- ma karjusin torusse et selleks ajaks ma olen surnud ja helistasin teise haiglasse. ITK-st küsiti mu käest peale seda kui olin meeleolukalt teleonitorru köhinud, et kas ma 40-ne minutiga jõuan Sakust kesklinna silmakliinikusse- loomulikult ma jõuan!!!! jõudsuin 35 minutiga ja sain arstile ja sain uued rohud ja lähjen 1-esel juunil sinna ka tagasi vaatama kas olen elus....
Siis sõitsime Karl-Oskariga Magdaleenasse röntgeni ja niikaua kui ma sees ära käisin tuli poja autost välja ja jättis võtmed sisse ja loomulikult läksid autouksed lukku... Lukuabi ja 30 euot päästsid selleks korraks päeva st tunni, sest asjad juhtuvad mul kiiremini kui vaja, nii et ajaühikuks päev on ilmselgelt liiga palju...
Sõitsime koju ja sii sselgus et Olavi oli kodust v'äljudes sulgenud ukse ja polnud vaadanud et kas on ka varuvõtmed kodus ja nii ma siis lammutasin aiakääride ja haamriga tulutult koduust ja nutsin- endast ikk anii kahju et hullu. Loomulikult minu süsteem ei töötanud ja siis istusime 3,5 tundi autos ja ootasime, millal Olavi koju jõuab koos kuldvõtmekesega. Minu võti on koos auto omadega paranduses juba 3 kuud, Karl-Oskar kaotas ära oma omad koos jalgratta võtmetega eelmine nädal ja üldse ma ei jõua enam järge pidada....
Lõpp hea kõik hea- täna on Ema operatsioon ja kuna täna on hea päev, siis läheb see igati korda ja ema saab terveks!
:)

kolmapäev, 20. aprill 2011

Pulma-aastapäeva luuletus, mis Karl-Oskar kirjutas

Emma ja Issa
Õne sovin sul mina
heatpulmastabaeva.
Tele kõkile...

neljapäev, 14. aprill 2011

Kevad meie kodus

Kanakari naudib siblimist
Kodumaja kevadpäikses
Mätu naudib päikest!
Sulas välja!
Tüdruk ootab uut suvelille
Meie tulevane jõulupuu
Elupuu
Viirpuu+kuusk

Ta sulas välja!
Kuusekesed
See on meie metsaalune
Aljoša on kevadeks valmis!
Nad tärkavad!
Põõsad pääsevad lumest
Kellukesed
Lapse esinemise tulbid
Rohelised sibulad toas
Naistepäeva ilu