Kui Toomas läks ühikasse elama, siis tundsin, et midagi on juhtunud ja kurku tuli vägisi klomp ja pisarad ...
Karl-Oskar läks kooli ja ütles õhtul, et koolis läks normaalselt, siis tundsin et üks etapp on läbi saanud ja see lapski libises käte vahelt oma ühiskonda, kust minule kuulub väga väike tükike...
Kui Ädu jääb esimest korda ööseks kodust ära, siis ma ilmselt hakkan mingi hobiga tegelema... ma ei tea veel mis see on, aga iga laps viib mingi tüki kaasa ja asendus tuleb leida, aga ma ei taha ka nii palju asendust, et minu lastel ei oleks mind ka siis kui nad mind vajavad... See piir on väga õhuke ...
Kui vajame vahel oma ema ja tal ei ole aega või ta on teatris või kontserdil või ära... on pisut tühi tunne, aga siis me sellele ei mõtelnud, kui kaks nädalat ei helistanud, sest oli targemat teha, kui me oma muredega vanemaid ei "tüüdanud", sest vanemad ei olnud piisavalt arusaajad meist aru saama- sõbranna või seltskond veiniklaasi taga oli palju kaasaelavam ja mõistlikum valik.
Aga nüüd ma olen ise samasugune lapsevanem ja kui mu poeg ütleb, et see või teine asi, ei ole minu kõrvadele on ikka valus küll - selline päris tugev ego laks - püüan mitte kaugeneda.... sest sellised tagasilöögid tekitavad seina ja lõpuks kui laps tuleb me juurde - me enam ei võta teda vastu nii nagu enne müüri kerkimist... Püüan hoida platsi puhtana....
