Söögisõnadest ja tänust
Vanaema õpetas mind peale söömist tänama Taevaisa: “Aitäh Taevaisa, lapse kõht on täis.“
Legend räägib, et ma olevat seda kasutanud tihti, ka siis kui olime külas väga punaste parteitöötajate juures. Tänusõnade peale o...li lauas piinlik vaikus tekkinud.
Õnneks ei järgnenud mingit karistust, aga emale, kes peale vanaisa Siberisse saatmist, (25+5), aastaid sama saatust kartis, tõi mu avaldus hulka halle juukseid juurde.
Siis, nagu ma tagantjärele tark olen, saigi alguse minu kasvatamine kaksikmoraali järele elamises.
Seda kinnitasid ka vanaema tubade tugevasti kinnikaetud aknad jõuluõhtul, kõva keeld minna sellel õhtul kodukirikusse. Teada oli, et mu tolleaegne ajalooõpetaja koos teiste valvsate inimestega pidas kiriku juures arvestust, kes jumalateenistusele läksid.
Tänaseks on nad kõik, kes alles jäänud, tugevasti sini-must valged.
Meie peres tänupalvet ja söögipalvet ei loetud. Sellepärast olen kord väga häbi tundnud. Olime külas ühel kenal usklikul perel. Isuäratavat maasikakooki hakkasin ampsama siis kui pererahvas ristatud kätega söögipalvet ütlema hakkas. Ma ei teinud seda ju sihilikult või pahatahtlikult, lihtsalt polnud niisugust harjumust.
Järgmine kord kohtasin tänupalvet toidu eest tütre peres, väimees tõi selle oma kodust kaasa.
Aitäh Taevaisale, perenaisele, minu kõht on täis.
Mulle see meeldis, tänati nii leiva andjat kui roa valmistajat. Et see kõrgem jõud, tänu kellele meil vili kasvab ja lauale leivana jõuab, olemas on, ei kahtle ma sellest ajast peale, kui iseseisvalt mõtlema hakkasin. Siiski on minu suhe Jumalaga nii isiklik, et ma ei ole tundnud vajadust seda teistega kirikusse jagama minna. Kui, siis jõululaupäeval.
Muidu räägin temaga oma jutud isekeskis. Enamasti küll siis kui abi vajan. Tean, et olen palunud tal ristiskäsi mu pere tööd õnnistada ja mu lastele raskustes abiks olla.
Tänanud olen ka, nii lihtsalt mõne ilusa päeva kui ka õnnelikult üleelatud mure eest.
Hiljuti olin külas tütreperel, kus söögilauas, enne söömahakkamist pani lapselaps käed kokku ja lausus: “ Maa see meile leiva annab, päike seda kasvatab - armas päike, armas maa, täname sind lõpmata!“
Nende lasteaias tänatakse toidu eest nii.
On see sama, mida mina lapsena ütlesin? Muidugi, kui sisuliselt mõelda. Tegelikult tänatakse nime nimetamata ikka sedasama Taevaisa, kes minulegi leiva lauale aitas.
Kui koolidesse usuõpetust sisse viia taheti, tõusis tugev vastuseis lapsevanemate poolt. Sellest on võimalik aru saama, sest kui vasakpoolsed naabrid on babtistid, parempoolsed õigeusklikud, üle tee elavad muhameedlased ja kõrvaltänavas juudid, peretuttavad aga peavad ennast taarausulisteks, siis ei ole ühe kindla usu õpetamine õiglane.
Olgu siis juba usundiõpetus, kus kõiki neid ja paljusid teisi tutvustatakse. Laps valigu oma usk sisetunde järgi siis kui ta maailma näinud on ning ise mõtelda mõistab.
Ja tänusõnad kaetud laua ning hüva roa eest öelgu ta täpselt selliste sõnadega kui sisetunne lubab. Tähtis on tänada. Tänulikkus peaks aga kõikidele uskudele ja uskumustele omane olema. Ka niisugustele luteri kirikus ristitud ja ennast metsausklikena tundvatel, nagu meie siin metsatalus.
Katrin Metsand
