Mis ikka-jõudis kohale, mis on tähtis ja mis on veel tähtsam- sain aru, et tähtis on elada elu nii et elatud aastate pärast ei peaks pead langetama ja nagu üks hiljutine rahvaküsitlus näitas kahetsevad inimesed oma elu lõpuhetkedel enim- et nad ei tegelenud oma lastega, et ei elatud nii nagu ise taheti vaid nii nagu teised tahtsid, et ei suheldud piisavalt sõpradega, et julgetud oma tundeid avaldada ja inimesed kahetsesid, et nad tegid liiga palju tööd- oh kuidas ma olen ammu juba tahtnud teha õigeid valikuid ja alati on miski, mis on hoidnud tagasi, miski ,mis on üle kaalunud ja miski, mis on osutunud tähtsamaks, et sellist rasket otsust nagu töökoha vahetus ette võtta, seda enam,et tööl on kõik korras..on fantastilised inimesed, super töö ja inimväärne palk ja ometi on see miski, mis ootab koduse töö juures, mis on raskem ja aeganõudvam ja vähem tasuvam, see miski on puudu... Seda ei korva ega asenda, seda ei asenda rahasumma ega ka puhas kontor, seda ei korva suvepäevad ja talveüritused ja isegi kindlustunne muutub teisejärguliseks aja jooksul, kindlustunne palgapäeva suhtes või siis kohustuste katmisel, millega end koormanud oleme- võib-olla see on vastutustundetu? Aga võib-olla see on ainuvõimalik lahendus, et minu lapsed saavad elada elu teisiti ja et neil oleks 21 aastat tööstaazi 36 aastaselt, aga mitte võõra firma kontorist vaid oma pere asja ajades, võib-olla on nemad tänu minu sammule tulevikus targemad ja julgemad. Ehk...
Eks sellise sammu puhul on alati kahtlusi... aga pean ütlema et sellest suure hurraga "pea eest tundmatus kohas vette hüppamisest"olen nüüd välja kasvanud, sai kaalutud ja mõeldud ja arutatud ja kinnitust saadud ja kalkuleeritud jne
Kui kirjutasin sellest otsusest oma FB kontol, siis sain nii ootamatult palju kinnitust, et teen õiget asja- uhh väga hea tunne oli. Inimesed elavad kaasa isegi siis kui sa neid ei näe vahest aasta või kaks. Nad on olemas ja siit see üks kahetsuslause selle kohta, mis puudutab sõpradega vähe koos oldud aega, ma püüan seda parandada- ma tõesti soovin seda parandada.
Üks väga suur tõuge minu sammule elu edasi minna teisiti, sai alguse Kairiti matustest detsembri alguses- ta palus tungivalt oma viimastes sõnades, et me kõik teeksime asju, mida me tõeliselt tahame ja ei lükkaks enam ühtki tegemist homsesse päeva, sest seda ei pruugi enam olla- see mõjus mulle väga tugevalt, seda enam et me olime peaaegu ühe vanused, nii et peale 5 detsembrit pole ühtki päeva läinud nii, et ma sellel ei mõtleks ja armas Kairit ma tean, et ma tänan Sind ükskord selle eest veel kõvasti kõvasti, hea kui inglid on meie kõrval... Aitäh Sulle- Sa suudad muuta meid ka siis kui oled kaugel.
Nüüd ootab mind uus tee Vana-Torokse talu perenaisena, Köögikatade köögikatana ja ühe inimesena Puski puhkeküla unistuste elluviimisel- tundub kuidagi palju- aga enne oli veel rohkem ja kui sa enam ei suuda kõike teha korrektselt peab millestki loobuma ja oskus panna asju tähtsuse järjekorda kahjuks ei sünni kaasa, selleni tuleb jõuda ja ma ei tahtnud sinna jõuda läbi täieliku läbipõlemise vaid läbi arusaamise:)
Igatahes, kes teeb see jõuab ja rõõm on ju sellest kui teed õigeid asju! Per aspera, ad astra!
