Otsing sellest blogist

kolmapäev, 26. oktoober 2011

Tänukiri heategijatele e puutalgud koos söögiorgiaga

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et üks hommik oli juba täiega külm ja kraapisin autoklaasi plaadikarbiga, sest iga aasta kaovad ära eelmise hooaja jääkraabitsad.
Siis vaatasin õue ja mõtlesin, et kogu suve laadatades on aeg kadunud kuhugi ja talvepuud on tundunud kuidagi teisejärgulised, kogu aeg nagu miski, mis on vaja teha, aga aega veel on..
Nüüd siis haaras mind paanika ja tundus et aeg on otsa saanud, mõeldud tehtud, tuli kuulutada ja nii ma tegingi...
Õnneks mu hääl ei osutunud hüüdja hääleks kõrbes ja ma sain asuda selle juurde mis mul paremini välja tuleb:) Tegin talgulistele süüa

Need on viimased asjad see aasta kasvuhoonest 
 Ilusad toiduained
 Alustasin seente tühjendamisega nende täitmiseks
Nii ilus oli lihtsalt 
 ...
 Selle hooaja esimene põdraliha- Olavi käis metsas möllamas


 Kohe läheb ahju:)

 Siit tulevad kartulipallid
 Kartulipallid
 Tema ei teinud tööd- Julius vaatas, mis tehakse

 Tublid inimesed on õues...
 Poja möllab
 Valdo möllab
 :)
Veera hoiab silma peal 
Vovka, Olavi ja Veera 
 Verka teeb meest
Karl-Oskar assisteerib 
 Tiiu teeb sirgeid riitu haige näpuga
Tiiu möllab 
Veerotška 
 Toomas
Valdo 
ja vahepeal toas toimub areng 
seene täidis 



 Valikus- lillkapsas taignas, kartulipallid, töidetud šampinjonid, põdrapraad
 Suured seened vutimunadega
 Põdrakaste
Tänud on suured ja sõbrad on head ja järgmine pühapäev kordame!


neljapäev, 13. oktoober 2011

Mis maa see on ????

Mis maa see on,
kus sõber koorib sõbra naha?
Mis maa see on,
kus vend viskab kirve otse õele selga...
Mis kuradi maa see on kus ema reedab lapse???

Mis koht see on, kus lähedane on vaenlane ja
võõras teeskleb sõpra?
Mis elu see on, kui Sinu pere on kogu aeg ohus
ja sinu sõber on kogu aeg hädas?

Alguses öeldakse,
et Sa näed nii hea välja,
et oled alla võtnud,

aga pärast vaikivad ja räägivad omavahel,
et ta nägu on auku vajunud....
ei tea kas ta on haige-
ei ta pole haige - - - ta on kaua kaua aega olnud näljas
ja ei olnud sõpragi, kes oleks süüa toonud,
sest ta ise ei teinud suud lahti,
et öelda peale oma nõmeda uhkuse taha pugemist
midagi peale selle, et kõik on hästi....
ja pärast kirub, et kedagi ei huvita-
kuradi hiromandid peavad kõik ikka olema-
rääkige inimestega kartmata,
et teid ei kuulata, keegi ikka kuuleb!!!



Nüüd elan teisiti -
nii kõlab otsus ja ema olen parem ja
laps ei pea muretsema, et tema arvelt
elab keegi teine
ja parasiidid kolivad nüüd maalt välja,
sest nüüd on selleks õige aeg

ja lilled kasvavad ka Sinu aias
ning võlg on võõra oma
ja kui julged teha
julged ka tunnistada
Teater on edaspidi laval, mitte elus
ja mitte keegi ei häbene olla hea...

Valikuvõimalused on reaalsus
 ja keegi ei pea küürutama mõttetuse koorma all
mõeldes kogu aeg,
et millal see otsa saab
Lollus selles riigis on taunitav
ja lapsed ei karda isa,
kes tuleb koju ja ei naerata kunagi,
sest tööl oli täiega sitt päev
ja nii juba kolm aastat järjest

ja töötukassa ukse taga ei oleks nii palju tuttavaid,
kellega Sa seal oma kohustusliku igakuise teidi ajal suitsu teed,
mis on ilmselgelt liiga suur luksus
ja sa ei jäta seda sellepärast maha,
et see riisuks sult viimsedki väärikuse riismed
ja jätaks iseendale tunde,
et isegi seda ei saa sa endale lubada...
 kõhtu keegi ei näe...

Ja su äripartner ei müüks Sind maha koos saba ja karvadega,
sest talle oli nii kasulik,
Sellel uuel maal võlgneks ta Sulle vähemalt selgituse
ja võtaks vastutuse väljapetetud raha eest,
mis aitasid tal parema tehingu teha
ja kõik asjaosalised ei teeks sellist nägu enam mitte kunagi,
et nad ei teadnud sellest mitte midagi
ja me kõik oleme koos ohvrid
ja üllatus on meie teine nimi

Nüüd julgeme ütelda, kui meile miski ei meeldi
ja me ei pea enam värisema,
et sellega kaasnevad sanktsioonid,
mille haavu lakud pärast pool elu
Naised ei tõmba enam ringi,
selleks et küüned oleks pikemad ja tissid suuremad
Mehed ei tühjenda end mööda küla vastutamata tagajärgede eest
ja abordirahad ei oleks kogu aeg kapis valmis
ja lastel oleks sünnitunnistusel ka isa isikukood,
mis ei tuleks pelgalt kohustusest.

Ma tahaks väga, et mu maal ei tuleks pedofiilid enne vangist välja,
kui nad on gastreeritud
ja poisid läheksid vabatahtlikult sõjaväkke
ja tüdrukud ei näljutaks end läbipaistvaks,
sest see on ainuke õige vorm meie ühiskonnas
ja me ei peaks kiruma kogu aeg valitsust,
sest me ise ei julge ühtegi negatiivse alatooniga otsust vastu võtta

Me kaitsme oma lapsi kodu- ja koolivägivalla eest
 ja ei põe kui sellepärast saab meil olema märk küljes
Teame et õige hõlma ei hakka keegi ja käitume vastavalt...

See on see maa, kus tahan kasvada inimeseks,
seal on see võimalus
Hundid ei söö Su lambaid ära,
lastel on, mida õhtul voodis lugeda...


teisipäev, 11. oktoober 2011

tagantjärgi laulupeost

 Hiiunädal

Hetked suurelt peolt


Hiiupiigad. ÄDU-KRÕÕT KAARLI
See lugu, mida mina teile jutustada tahan, kannab endas imelisi heiastusi. Iga sõna taga kumiseb Viiu Härmi maa ja ilma kujund, mis raiuti raamatusse, laulupeo ajalukku ja mõtliku Märt Agu jutustusse.

Katrin-Ädu Metsand
hiiunadal@hiiunadal.ee



See lugu, millest teile jutustan, ei ole kellast kellani ega harjutusest harjutuseni. See on imeline kaleidoskoop oma esimesel tantsupeol tantsinud mudilasest. Aga mitte ainult, sekka mahub imelisi tundeid, näiteks jooksujalu mööduv Helle-Mare Kõmmus või Helgi Taelma oma rühmadega pildistamas või Roosikrantsi tänaval rongkäiguks valmistuvad Jaanus Valk ja Hannes Maasel. OMAD. Nemad ongi need, kes suure ILMA kõrval moodustavad minu ja meie oma MAA.

Aga ma pidin teile rääkima meie nädala lugu. Veetsin selle nädala enda jaoks harjumatus rollis – ühe 1. klassi tantsurühma saatjana. Askeldamist ja hoolt vajab kuueteistkümne seitsmeaastasega koosolemine kindlasti, saati siis kui taevas lõõskab päike ja nad on enda jaoks täiesti ebaharilikus situatsioonis – keset rahvamassi. Peale kõige muu peavad nad meelde jätma kus on kogunemine, kuhu rühmad mustris veetakse, kes seisab kelle kõrval jne jne. Nii imelik kui see ka pole, aga nad tundusid väsimatud. Kõige krooniks ohkas mu seitsmeaastane lapselaps pühapäeval enne rongkäiku, et küll on kahju, et enam tantsida ei saa.

Tantsupeo ettevalmistamisest olen ise osa saanud, tõsi, väga ammu, 44 aastat tagasi esimesel noortepeol. Toona olin liiga noor, et mõelda, miks ja kuidas see kõik toimub. Nüüd hoomasin seda tohutut tööd, mida tantsujuhid tegelikult teevad. Au ja kiitus neile! Ning lõpuks, pärast valu ja vaeva, higi ja vahest pisaraidki ilmus tantsumurule kaisukaru.

Tantsud said tantsitud, rongkäik marsitud ja laulupidu võis alata. Mis ma oskan lisada osalejate või publiku muljetele? Ohtralt emotsioone. Minu mõistmise järgi eriti kõrgetasemeline uuslooming rahvale eriti peale ei lähe. Nii suure publiku tajumisvõime on teine kui näiteks saalitäie muusikagurmaanide oma. Küll on aga ilmselgelt palade kordamine lauljate suva. Just nendel ongi see õigus, sest see on nende pidu, laulud on nende laulda ja dirigentide austamine, armastamine nende teha.

Pole siis ime, et rokilaadne blokk läks lauljatele eriti peale. Ometi, ühekülgsuses ei saa ega tohi noori süüdistada. "Ta lendas mesipuu poole" oli noorte üks ilmselge lemmiklaul, mis tegelikult polnud laulukavas seeski.

Aga sellestki on juba räägitud ja räägitakse veel. Mina tahan, lausa pean küsima: miks tulevad peole inimesed, kes ei taha kuulata/vaadata laval või tantsumurul toimuvat. Millega seletada kõnede, tantsude ja laulude ajal ringisaalimist? Vastaku sellele sotsioloogid või psühholoogid. Ometi jätab seesugune käitumine pisut mõru maitse ja mõistmatuse tunde esitatu nautimisele pühendunule. Mida öelda härrale, kes presidendi kõne ajal valjuhäälselt telefoniga räägib, või noorukitele, kes kõikidele palvetele vaatamata, ennast ikka tantsijate teele ette seavad?

Miks tullakse suurtele pidudele müüma? Seegi on selge. Pidumeeleolus ei vaadata tihti hindu ja rahakotid avanevad meelsasti, justkui poes igapäevast leiba ostes. Aga kui proovipäevadel joogi ja jäätisepakkujad peaaegu et ei tunnista alla üheeurolist kaupa ja selle kauba ostjad on oma esimesel peol esimesi proove tegevad mudilased, siis ütlen ma, et põrgusse! Just seesugust Eestit me küll ei tahtnud.

Tõrvatilgad ei suuda laulu ja tantsupeo rõõme päriselt ära rikkuda, aga panevad mõtlema. Halvasti mõtlema.

Halva mõttega ei tohi lõpetada. Las ta upub heade ja ülevate asjade sisse. Ta kaobki, kui pisarateäärel Siiri Sisask laulab "Mis maa see on", kui Märt Agu vaatab ilmselge vaimustuse ja armastusega oma tantsijaid, kui bussitäis inimesi kutsub ilmselgelt mujalt pärit noori bussi ja rahustab, et see buss läheb tõepoolest lauluväljakule, kui minu 16 seitsmeaastast tarduvad sõnatuks (!) ja liikumatuks (!) peotule süttimise hetkel.

Ühe keele, olgu ta nii rikas kui tahes, sõnadest jääb väheks, et seda tunnet seletada. Kas kõikides keeltes suudaksin selle tunde teieni tuua? Ega vist. Aga ma vähemalt proovisin