Mis siis juhtus nüüd

Mis ikka-jõudis kohale, mis on tähtis ja mis on veel tähtsam- sain aru, et tähtis on elada elu nii et elatud aastate pärast ei peaks pead langetama ja nagu üks hiljutine rahvaküsitlus näitas kahetsevad inimesed oma elu lõpuhetkedel enim- et nad ei tegelenud oma lastega, et ei elatud nii nagu ise taheti vaid nii nagu teised tahtsid, et ei suheldud piisavalt sõpradega, et julgetud oma tundeid avaldada ja inimesed kahetsesid, et nad tegid liiga palju tööd- oh kuidas ma olen ammu juba tahtnud teha õigeid valikuid ja alati on miski, mis on hoidnud tagasi, miski ,mis on üle kaalunud ja miski, mis on osutunud tähtsamaks, et sellist rasket otsust nagu töökoha vahetus ette võtta, seda enam,et tööl on kõik korras..on fantastilised inimesed, super töö ja inimväärne palk ja ometi on see miski, mis ootab koduse töö juures, mis on raskem ja aeganõudvam ja vähem tasuvam, see miski on puudu... Seda ei korva ega asenda, seda ei asenda rahasumma ega ka puhas kontor, seda ei korva suvepäevad ja talveüritused ja isegi kindlustunne muutub teisejärguliseks aja jooksul, kindlustunne palgapäeva suhtes või siis kohustuste katmisel, millega end koormanud oleme- võib-olla see on vastutustundetu? Aga võib-olla see on ainuvõimalik lahendus, et minu lapsed saavad elada elu teisiti ja et neil oleks 21 aastat tööstaazi 36 aastaselt, aga mitte võõra firma kontorist vaid oma pere asja ajades, võib-olla on nemad tänu minu sammule tulevikus targemad ja julgemad. Ehk...

Eks sellise sammu puhul on alati kahtlusi... aga pean ütlema et sellest suure hurraga "pea eest tundmatus kohas vette hüppamisest"olen nüüd välja kasvanud, sai kaalutud ja mõeldud ja arutatud ja kinnitust saadud ja kalkuleeritud jne

Kui kirjutasin sellest otsusest oma FB kontol, siis sain nii ootamatult palju kinnitust, et teen õiget asja- uhh väga hea tunne oli. Inimesed elavad kaasa isegi siis kui sa neid ei näe vahest aasta või kaks. Nad on olemas ja siit see üks kahetsuslause selle kohta, mis puudutab sõpradega vähe koos oldud aega, ma püüan seda parandada- ma tõesti soovin seda parandada.

Üks väga suur tõuge minu sammule elu edasi minna teisiti, sai alguse Kairiti matustest detsembri alguses- ta palus tungivalt oma viimastes sõnades, et me kõik teeksime asju, mida me tõeliselt tahame ja ei lükkaks enam ühtki tegemist homsesse päeva, sest seda ei pruugi enam olla- see mõjus mulle väga tugevalt, seda enam et me olime peaaegu ühe vanused, nii et peale 5 detsembrit pole ühtki päeva läinud nii, et ma sellel ei mõtleks ja armas Kairit ma tean, et ma tänan Sind ükskord selle eest veel kõvasti kõvasti, hea kui inglid on meie kõrval... Aitäh Sulle- Sa suudad muuta meid ka siis kui oled kaugel.

Nüüd ootab mind uus tee Vana-Torokse talu perenaisena, Köögikatade köögikatana ja ühe inimesena Puski puhkeküla unistuste elluviimisel- tundub kuidagi palju- aga enne oli veel rohkem ja kui sa enam ei suuda kõike teha korrektselt peab millestki loobuma ja oskus panna asju tähtsuse järjekorda kahjuks ei sünni kaasa, selleni tuleb jõuda ja ma ei tahtnud sinna jõuda läbi täieliku läbipõlemise vaid läbi arusaamise:)

Igatahes, kes teeb see jõuab ja rõõm on ju sellest kui teed õigeid asju! Per aspera, ad astra!

Headus on ilmas...

On ikka tõesti tõsi see, et kui räägid inimestega, siis nad teavad Sind aidata:)

Nii juhtus ka ühe, minule väga kalli inimesega, kes on kasvanud mu külge märkamatult ja aeglaselt nagu tammepuu...

Inimene murdus- see on uskumatu, kui tamm püsib tuule käes ja tormi vallas nagu kalju, aga kui lõpuks tilgake lund ta okstele langeb, siis suur puu annab järgi ja murdub. Nii juhtub ka tugevate inimestega.

Aga me muutume kõik paindlikumaks, ka tammed, kui hakkame õigel ajal harjutama, alguses muidugi käed maha ei ulatu ja põlved kipuvad painduma, aga hiljem vaatame tagasi ja mõtleme, miks see algus nii raske oli...

Suhtlemisega on samamoodi, kui oled aastaid ja aastaid harjunud ise hakkama saama, siis lõpuks, kui oled ummikus, ei tule enam ükski sõna üle huulte, et seda kirjeldada, kuhu oled sattunud. Tekib valehäbi ja tunned piinlikust selliste asjade pärast, mis iial ei tohiks piinlikust tekitada- me kõik oleme aeg-ajalt nõrgad ja me kõik ebaõnnestume aeg-ajalt... Aga see uhkus, mis meid paindumatuna hoiab, panebki meid murduma. Uhkust ei pea alla suruma, inimene peabki uhke olema, oma tegude ja mõtete pärast ja veel paljude asjade pärast, ka julguse pärast rääkida inimestega- mitte upsakalt ja üleolevalt, aga tunnistades oma väärtust ja osates seda kõrvalt ja objektiivselt hinnata. Rääkige inimesed üksteisega- keegi ei tea muidu teile head nõu anda, mis on igal teisel varukas olemas, aga kui vajadus selle nõu järgi on teadmata, siis me ju ei laota seda ilmarahvale vaatamiseks, kui me just nõustamisprogrammiga ei tegele:)

Õnneks lõpuks tulevad sõnad- tulevad küll laviiniga, aga siiski on võimalik terad sõkaldest eraldada ja leida emotsioonitulva tagant inimese tõeline vajadus, siis võtad sa telefoni ja räägid, sest teise inimese vajadustest oskad ju rääkida- enda selgroog on ju praktikas sama kange, kui teoorias sõnad- ja kujutad ette sulle vastatakse- vastatakse nii, et vastust saades pead istuma, et mitte kukkuda, sest põlved nõtkuvad heast meelest ja tänuutundest - inimeste headus võtab jalust nõrgaks ja lahendused on nii lähedal, et kui sul oleks sellest aimu olnud oleksid juba ammu end painduma sundinud.. ja keegi sai õnnelikuks ja keegi tegi head ja mina olen jälle maailmas meeldivalt üllatunud, kuigi ma sisimas teadsin, et inimesed on head!

Rääkige üksteisega ja te ei pea olema enam aastaid üksi ning praegune mure muutub tulevikus võimaluseks endast lugu pidada!

Mõned mõtted kokkuvõtteks...

Kui 2011 aasta algas, lootsin kõigest hingest et parim läbi aegade.. mõnes mõttes see nii oligi.

Oli kummaline puhastumise aasta heas ja halvas mõttes ka.

Meie kodu sai puhtamaks- puhtamaks pahadest mõtetest ja kadedusest, meie hing sai toidetud mõnede tunnetega, millest varem aimugi ei olnud.

Lapsed- said kuidagi järsku suureks, selgus et 13 - tütre vanuses on palju vanem, kui poja omas ja 18 saanud poeg on kuidagi vanem, kui ise olid samas eas. Ja 8 aastane poeg on kuidagi palju väiksem kui tema õed vennad samal ajal): See on ilmselt see pesamunade värk, ise me ju hellitame nad ära, aga keda siis veel...

Kodu- Selle aastaga on meie majas toimunud meeletult muudatusi, ehitus, mis kuidagi seisis peaaegu 4 aastat, hakkas ise nagu edasi minema, kõigepealt aasta alguses tuli vennas ja pani käe külge seal, kus meie käed ei ulatanud ja siis peale suvist pausi tulid mehed metsast ja hakkasid ehitama hirmsa kiiruga:) Teine korrus on kuidagi teistsugune nüüd, tubadel on vaheseinad ja kogu korrus on soojustatud, ootame elektrimehe vabanemist teiselt objektilt ja torumehe tulekut, siis saab edasi teha:) , aga hakkab looma, kevadeks peaks lapsed ikka oma tubadesse saama juba:) seda ootame kõik ammu, armastasin ikka nalja visata, et tütar läheb enne mehele, kui maja valmis saab, aga kui ta 13 aastaselt mehele ei lähe siis saab maja enne! Kui see asi tõesti kõik valmis saab, siis võime küll uhked olla, midagi püsivat ja ilusat on saanud olema.

Äri- miski metamorfoos juhtus selle suitsulihaga, ühtäkki otsustasime, et tahame rohkem pakkuda ja nii hakkaski mõte ja peale selle kohe ka käed tööle, läbi aasta on meie tooteareng kasvanud nii mitmekordseks nimetuste osas, et vahepeal läheb sassi, mis kes ja mis hinnaga, aga kui sa teed ise kõvasti tööd millegi nimel, siis see on nagu pagari majast möödumine varasel hommikutunnil- inimesed järgnevad lõhnale ja tõesti inimesed hindavad seda, et sa oled vaeva näinud ja tööd teinud- see on täiesti vapustavalt tiivustav tunne, kui tõesti su teod kannavad vilja- 3,5 aastat ja nüüd saame tõesti vist öelda- läks käima! muidugi on tagasilööke- Sadama turg kiratses ja käis kuidagi maha, kassad kadusid ja jäid kulud, sügisel toimus kõigile ootamatu omanikuvahetus ja šokk, millest üle saamine oli ikka väga ränk, nüüd oleme uues ootuses ja lootuses, et uus omanik ikka avab turu uuesti plaanitud 2 veebruaril koos vesidraakoni aastaga, kes on igati aus ja ettevõtlik loom;) ja ei lase sündida valel- kõik hea jääb pinnale ja vale vajub, äkki saame ka teada, mis siis tegelikult juhtus...Aga mõnus on kuulda, kui Viimsi taluturul tuleb inimene su juurde ja tahab osta pasteeti ja ma pean vabandama, et ma ei jõudnud seda teha- ta ütleb rahustavalt:"Pole midagi, ma saan aru, teil on nüüd ju nii palju tööd- te olete ju nii kuulsad...!" Mina lähen näeost punaseks ja kõrvad liiguksid väga kiirelt, kui nad mul nii väiksed ei oleks. Sain kuulda, et Vana-Torokse talust räägitakse ja kiidetakse ja käiakse meie toodete pärast kasvõi teise linna otsa- teate kallid inimesed- see on vapustav tunne! Aitäh!

Tahaksin meenutada möödunud aastast ka vapustavaid laadakorraldusi- üks hilisemaid, mis mulle meelde jäi, oli väike Kalamaja jõululaat- inimesed palun tulge sinna järgmine kord, sest seekord teid ei olnud, aga olid vapustavad korraldajad koos muusika, soojade pannkookide ja supiga, kas te teate kallid laadakorraldajad, et mitte igal pool ei ole müügimehele telki ja mitte igal pool ei ole tere ja naeratust, telgid olid ja lauad ja kaunistused ja küünlad- see oli lihtsalt soojuse ja hubasuse võrdkuju, kui sellise vihma ja lörtsiseguse ilma kohta üldse saab nii ütleda, aga kallis laadakorraldaja- Hauka laada 30-ne kraadises palavuses oli 1000 korda halvem olla, kus väiketalutootja on mittekeegi ja sa võid oma toodangu endale hirmkalli müügikoha ja altkäemaksu mittemaksmise tõttu panna sinna kust sa ta võtsid, sest Sa ei saa kunagi müüma sinna, kus on ostja selle laada hiigelsuurel territooriumil, sest sa oled mittekeegi.... Ei ole sul suurt tööstust, kes jõuaks osta endale keskpõrandal müügikohta või teha neoonreklaami, mis tähelepanu ärataks, saime see aasta aru, et see ei ole meie koht, kui meid just spetsiaalselt ei kutsuta sinna aukohale... Pole hullu - igal ühel oma..

Oli veel toredaid korraldusi ja üritusi.- Eesti ja ka Soome Mardilaada tiimile suured tänud- professionaalne, lihtne ja inimlik, sama ka Küüslaugufestivali omadele- imeline lihtsalt. Täiesti uskumatu korraldus oli Paunveres, minu lapsepõlvemaadel-keegi ei tea ja keegi ei vastuta- kõik on super heatahtlikud, aga laiutavad käsi, aga kui endal pealehakkamist ja häid sõpru on, kes kiirlahendustele vastuvõtlikud, siis kokkuvõttes lõpp hea kõik hea, ka laadakorraldajatel hakkas silm särama:)- eriti suured tänud astelpaju Madisele ja Türgi kohvi Valdole! Vapustav vaatepilt oli, kuidas meie puust viikingitelk liikus justkui iseenesest 4 mehe käte abil läbi rahvamassi Palamusel ühest laadaplatsi otsast teise':) Tänud teile head inimesed... jäime ellu!

Inimesed- See möödunud aasta on meid õnnitanud heade inimestega, loodan et nad jäävad meie ellu alles- kui 2010 oli puhastustuli nii suhetes kui ka äris, siis 2011 oli vastupidi- suhted, mis ellu tulid olidki kohe algusest peale puhtamad- kuidagi isetud ja omakasupüüdmatud, tulid ellu tagasi ka mõned inimesed, keda arvasin, et kunagi enam ei näe- mul on selle üle ääretult hea meel, sest kõik on kahepoolne, järelikult meie olime valmis vastu võtma ja teised olid valmis andma- nii on suhetes alati... Meie ellu tulid uued tuuled, tuuled, mis olid end vaikselt näidanud juba enne seda aastat, inimesed, kes tulid on suure südamega ja ausad- hea, et inimesed, kes jäid, on sama vurfi. Inimesed, kes läksid, tulevad tagasi, siis kui on õige aeg- eks elu käib ikka sedapidi. ikka alla ja üles:) Loodan, et saime ise olla samuti sellised, kelle üle on hea meel.

Osa inimesi, kes läksid- läksid jäädavalt ja sellest on väga väga kahju- ma loodan, et nad vaatavad meid inglitena janäevad meie häid mõtteid nende suhtes- lihtsalt jube palju ingleid ühe aasta kohta, ju siis nii pidi minema...

Nüüd siis mõtetega tulevikus olles näen, et elu Eestimaal on võimalik ja õnneks on meile antud seda näha- loodan, et see näib niimoodi ka kõigile, kes südames sügaval ja need, kes läksid kaugele- need leidsid oma õnne seal jättes südame kodumaale. Kalli!

Karl-Oskari jõululuuletus 2011

IGAL ÕHTUL ÕHINAGA

AKNAL SUSSI PAIGUTAN.

LUBAN, ET EI MAHA MAGA,

KUIGI LAIALT HAIGUTAN.

ISALT UURISIN JA EMALT -
EHK NAD TEAVAD MIDAGI.
EHK ON ÜKSKORD NÄINUD NEMAD
SUSSI KALLAL KEDAGI.

EMA NÄINUD ON VAID JÄLGI,
ISA MITTE MIDAGI -
NÕNDA TÄPSELT MA EI TEAGI,
MILLINE ON PÄKAPIKK.

KÜLL ON HEA, ET JÕULUVANA
PEITU POLE PUGENUD,
KINGIPAKI KÄTTE SAAN
KUI OLEN SALMI LUGENUD.

Pasteedikeedu vahepeal...

...ehk enamasti ei jäägi aega üle..

Nüüd otsin ise, kus ta on:

See aeg, mis mõeldud minu lastele,

kes kuulevad pidevalt ainul üht-

hiljem, homme, kunagi

Ära sega, mine eest, ei sa ei saa praegu aidata, sest mul on kiire ja ma ei saa sind praegu õpetada, ära puudu ja aja neid asju maha ja mis ma sulle ütlesin, palun mine oma tuppa, tee midagi, mis teil viga on tänapäeva lapsed, et te nii tegevusetud oleta, minge õue mängige...

aga ei

need lapsed tahavad teha täiskasvanute asju,

asju mille peale mina lapsena ei tulnudki

ei tulnudki selle peale, et asjad on kõikidele inimestele - mitte suurte ja väikeste asjad,

mitte poiste ja tüdrukute asjad,

mitte rasked ja kerged asjad- meeste ja naiste asjad.

Praegu neil on kuidagi teisiti- on kõigi asjad ja kõik võivad kõike teha ja see mis meie arvates oli kunagi austus vanemate vastu ja mida tänapäeval kipub väheks jääma on nüüd tagant järgi mõeldes, vist hoopis hirm oma vanemate ees ja väga hea et seda on vähem, ei julgenud mina kunagi oma arvamust avaldada ja seada kahtluse alla ema ja isa otsuseid.

Ei julgenud mina kunagi avaldada oma paremat mõtet, mis oleks muutnud kõigi elu kergemaks- ma ei tea, kas mind oleks tõsiselt võetud? Ma ei tea kas minu mõtetel oleks tol ajal olnud selline kaal, mis oleks pannud isa ema hetkeks seisatama ja ka järgi mõtlema, et äkki nendel ei olegi alati õigus?

Kui on aega-st kui võtame aega (kui oleme piisavalt targad), siis praegu on kuidagi teisiti, kui laps tuleb su juurde rääkima, siis sa kuulad, mis tal ütelda on ja arutad tema mõtet, nagu arutaksid tööjuures koosolekul kolleegi või äripartneri oma, sa ju ei saadaks töökaaslast teise tuppa...

Lapsed on kuidagi arukad- mina ei olnud nii arukas, mina ei tulnud nende asjade peale, mille peale nad praegu tulevad- ei tea, kui ma oleks praegu laps, kas oleksin sama tark ja avatud kui minu omad?

Ei tea, kas ma siis ei oleks kartnud oma vanemaid?

Vaatan oma vanemaid praegu ja vaatan kuidas nad räägivad lapselastega või siis isa oma kahe väikse pojaga, siis nad on jumala normaalsed inimesed:)

Nad arutavad ja kuulavad ja annavad järgi ja mõtisklevad ja suunavad, mitte ei karju ja ei sea fakti ette..

Aga mis siis juhtus vahepeal- ja jumal tänatud et juhtus, aga mis see oli, miks ma pean olema armukade(lihtsalt kade) ja samas nii õnnelik oma laste või väikeste vendade peale, sest nendel on see mida ma igatsesin- kahepoolne suhtlus:)

Mul on nii hea meel, et ma olen seda näinud- see on fantastiline, sest mu arvamus minu vanematest on paranenud ja muutunud. Ma nägin, et nad on inimesed:) See on ülimalt tore tunne.

Silmude röstimine

Tahan tänada poisse suurepäraselt röstitud silmude eest- on ikka noortel kannatlikkust!

Etteütlus

Kui me pojaga kodus etteütlust kirjutasime- laused sellised umbes:

Isa tuleb varsti koju.

Õde õpib tagumises toas.

Supp keeb pliidil jne jne,

siis umbes seitsmenda lause pealt Karl-Oskar hüüatas- "Emme! See etteütlus on nagu meie elu!"

:)

Lapsed, lapsed....