Hetked suurelt peolt
 |
| Hiiupiigad. ÄDU-KRÕÕT KAARLI |
Katrin-Ädu Metsand
hiiunadal@hiiunadal.ee
hiiunadal@hiiunadal.ee
See lugu, millest teile jutustan, ei ole kellast kellani ega harjutusest harjutuseni. See on imeline kaleidoskoop oma esimesel tantsupeol tantsinud mudilasest. Aga mitte ainult, sekka mahub imelisi tundeid, näiteks jooksujalu mööduv Helle-Mare Kõmmus või Helgi Taelma oma rühmadega pildistamas või Roosikrantsi tänaval rongkäiguks valmistuvad Jaanus Valk ja Hannes Maasel. OMAD. Nemad ongi need, kes suure ILMA kõrval moodustavad minu ja meie oma MAA.
Aga ma pidin teile rääkima meie nädala lugu. Veetsin selle nädala enda jaoks harjumatus rollis – ühe 1. klassi tantsurühma saatjana. Askeldamist ja hoolt vajab kuueteistkümne seitsmeaastasega koosolemine kindlasti, saati siis kui taevas lõõskab päike ja nad on enda jaoks täiesti ebaharilikus situatsioonis – keset rahvamassi. Peale kõige muu peavad nad meelde jätma kus on kogunemine, kuhu rühmad mustris veetakse, kes seisab kelle kõrval jne jne. Nii imelik kui see ka pole, aga nad tundusid väsimatud. Kõige krooniks ohkas mu seitsmeaastane lapselaps pühapäeval enne rongkäiku, et küll on kahju, et enam tantsida ei saa.
Tantsupeo ettevalmistamisest olen ise osa saanud, tõsi, väga ammu, 44 aastat tagasi esimesel noortepeol. Toona olin liiga noor, et mõelda, miks ja kuidas see kõik toimub. Nüüd hoomasin seda tohutut tööd, mida tantsujuhid tegelikult teevad. Au ja kiitus neile! Ning lõpuks, pärast valu ja vaeva, higi ja vahest pisaraidki ilmus tantsumurule kaisukaru.
Tantsud said tantsitud, rongkäik marsitud ja laulupidu võis alata. Mis ma oskan lisada osalejate või publiku muljetele? Ohtralt emotsioone. Minu mõistmise järgi eriti kõrgetasemeline uuslooming rahvale eriti peale ei lähe. Nii suure publiku tajumisvõime on teine kui näiteks saalitäie muusikagurmaanide oma. Küll on aga ilmselgelt palade kordamine lauljate suva. Just nendel ongi see õigus, sest see on nende pidu, laulud on nende laulda ja dirigentide austamine, armastamine nende teha.
Pole siis ime, et rokilaadne blokk läks lauljatele eriti peale. Ometi, ühekülgsuses ei saa ega tohi noori süüdistada. "Ta lendas mesipuu poole" oli noorte üks ilmselge lemmiklaul, mis tegelikult polnud laulukavas seeski.
Aga sellestki on juba räägitud ja räägitakse veel. Mina tahan, lausa pean küsima: miks tulevad peole inimesed, kes ei taha kuulata/vaadata laval või tantsumurul toimuvat. Millega seletada kõnede, tantsude ja laulude ajal ringisaalimist? Vastaku sellele sotsioloogid või psühholoogid. Ometi jätab seesugune käitumine pisut mõru maitse ja mõistmatuse tunde esitatu nautimisele pühendunule. Mida öelda härrale, kes presidendi kõne ajal valjuhäälselt telefoniga räägib, või noorukitele, kes kõikidele palvetele vaatamata, ennast ikka tantsijate teele ette seavad?
Miks tullakse suurtele pidudele müüma? Seegi on selge. Pidumeeleolus ei vaadata tihti hindu ja rahakotid avanevad meelsasti, justkui poes igapäevast leiba ostes. Aga kui proovipäevadel joogi ja jäätisepakkujad peaaegu et ei tunnista alla üheeurolist kaupa ja selle kauba ostjad on oma esimesel peol esimesi proove tegevad mudilased, siis ütlen ma, et põrgusse! Just seesugust Eestit me küll ei tahtnud.
Tõrvatilgad ei suuda laulu ja tantsupeo rõõme päriselt ära rikkuda, aga panevad mõtlema. Halvasti mõtlema.
Halva mõttega ei tohi lõpetada. Las ta upub heade ja ülevate asjade sisse. Ta kaobki, kui pisarateäärel Siiri Sisask laulab "Mis maa see on", kui Märt Agu vaatab ilmselge vaimustuse ja armastusega oma tantsijaid, kui bussitäis inimesi kutsub ilmselgelt mujalt pärit noori bussi ja rahustab, et see buss läheb tõepoolest lauluväljakule, kui minu 16 seitsmeaastast tarduvad sõnatuks (!) ja liikumatuks (!) peotule süttimise hetkel.
Ühe keele, olgu ta nii rikas kui tahes, sõnadest jääb väheks, et seda tunnet seletada. Kas kõikides keeltes suudaksin selle tunde teieni tuua? Ega vist. Aga ma vähemalt proovisin
Tantsupeo ettevalmistamisest olen ise osa saanud, tõsi, väga ammu, 44 aastat tagasi esimesel noortepeol. Toona olin liiga noor, et mõelda, miks ja kuidas see kõik toimub. Nüüd hoomasin seda tohutut tööd, mida tantsujuhid tegelikult teevad. Au ja kiitus neile! Ning lõpuks, pärast valu ja vaeva, higi ja vahest pisaraidki ilmus tantsumurule kaisukaru.
Tantsud said tantsitud, rongkäik marsitud ja laulupidu võis alata. Mis ma oskan lisada osalejate või publiku muljetele? Ohtralt emotsioone. Minu mõistmise järgi eriti kõrgetasemeline uuslooming rahvale eriti peale ei lähe. Nii suure publiku tajumisvõime on teine kui näiteks saalitäie muusikagurmaanide oma. Küll on aga ilmselgelt palade kordamine lauljate suva. Just nendel ongi see õigus, sest see on nende pidu, laulud on nende laulda ja dirigentide austamine, armastamine nende teha.
Pole siis ime, et rokilaadne blokk läks lauljatele eriti peale. Ometi, ühekülgsuses ei saa ega tohi noori süüdistada. "Ta lendas mesipuu poole" oli noorte üks ilmselge lemmiklaul, mis tegelikult polnud laulukavas seeski.
Aga sellestki on juba räägitud ja räägitakse veel. Mina tahan, lausa pean küsima: miks tulevad peole inimesed, kes ei taha kuulata/vaadata laval või tantsumurul toimuvat. Millega seletada kõnede, tantsude ja laulude ajal ringisaalimist? Vastaku sellele sotsioloogid või psühholoogid. Ometi jätab seesugune käitumine pisut mõru maitse ja mõistmatuse tunde esitatu nautimisele pühendunule. Mida öelda härrale, kes presidendi kõne ajal valjuhäälselt telefoniga räägib, või noorukitele, kes kõikidele palvetele vaatamata, ennast ikka tantsijate teele ette seavad?
Miks tullakse suurtele pidudele müüma? Seegi on selge. Pidumeeleolus ei vaadata tihti hindu ja rahakotid avanevad meelsasti, justkui poes igapäevast leiba ostes. Aga kui proovipäevadel joogi ja jäätisepakkujad peaaegu et ei tunnista alla üheeurolist kaupa ja selle kauba ostjad on oma esimesel peol esimesi proove tegevad mudilased, siis ütlen ma, et põrgusse! Just seesugust Eestit me küll ei tahtnud.
Tõrvatilgad ei suuda laulu ja tantsupeo rõõme päriselt ära rikkuda, aga panevad mõtlema. Halvasti mõtlema.
Halva mõttega ei tohi lõpetada. Las ta upub heade ja ülevate asjade sisse. Ta kaobki, kui pisarateäärel Siiri Sisask laulab "Mis maa see on", kui Märt Agu vaatab ilmselge vaimustuse ja armastusega oma tantsijaid, kui bussitäis inimesi kutsub ilmselgelt mujalt pärit noori bussi ja rahustab, et see buss läheb tõepoolest lauluväljakule, kui minu 16 seitsmeaastast tarduvad sõnatuks (!) ja liikumatuks (!) peotule süttimise hetkel.
Ühe keele, olgu ta nii rikas kui tahes, sõnadest jääb väheks, et seda tunnet seletada. Kas kõikides keeltes suudaksin selle tunde teieni tuua? Ega vist. Aga ma vähemalt proovisin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar