Ädu (6. klass) helistas mulle tööle, et Karl-Oskar(1. klass) on kadunud.. Ta ei tulnud koolibussi peale ja Ädu hoidis bussi kinni 10 miutit.
Ütlesin Ädule, et ta laseks bussi ära ja jääks Sakku- hakkasin kohe Jürist kihutama, Ädu hakkas venda otsima.
Helistasin Olavile ja sõitsin nuttes Saku poole- 20 km on hiigla pikk maa, kui sa ei tea kus su laps on... Olavi pakkis kibekiirelt linnas end kokku ja hakkas ka sõitma.
Kui hakkasin Sakku jõudma helistas Ädu nuttes, et Karl-Oskar on leitud... süda jättis lööke vahele ... ja siis ütles Ädu, et ema ära muretse kõik on korras, LAPS OLI RAAMATUKOGUS JA LUGES JA UNUSTAS ET TA PEAB BUSSI PEALE MINEMA....minu väike poeg, kes ei sallinud seni selle mehe venda ka kes luges ja sai lugemise ainult tänu sellele selgeks, et muidu ei oleks ta seitsmeseks saanud, raamatukogu oleks küll olnud viimane koht kuhu ma oleksin teda otsima läinud.
Ta jättis oma koolikoti, mütsi, kindad ja salli kooli ja läks koolisööklasse suure hilinemisega sööma, aga see oli juba kinni, siis laps otsustas et ta läheb siis raamatukokku ja unustas kõik ... aga kujuta ette kui sa leiad 1. klassi poisi koti ja asjad, aga laps on tilgatumaks kadunud...
Õde sai šoki ja meie Olaviga samuti, ta ütles ainult- hea et oli raamatukogus, mitte ei läinud kuhugi bussipeatusesse jooma ja suitsetama..
Lõpp hea kõik hea, aga võttis ikka sees kõhedaks küll..
Raamatu ta muide laenutas- Eno Raud "Väike Autoraamat" ja siis küsis nagu vana rahu ise minu käest, milline nendes autodest mule kõige rohkem meeldib?
2 kommentaari:
hea et asi hästi lõppes
Jah süda oli ikka saapasääres... õudne tunne kui sa ei tea, mis su lapsega toimub...
Postita kommentaar