Ilmus niuke lugu Andra Teede sulest:
Ädu-Krõõt parandab maailma, üks kõhutäis korraga
Ädu-Krõõt Kaarli ja tema abikaasa Olavi olid
Tallinna tööinimesed, üürisid maja ja töötasid kontorites. Viis aastat tagasi
ostsid nad linna lähedale talu ja on nüüdseks väga edukad suitsuliha ja
talutoodete müüjad, kel on kaks müügikohta Tallinnas ja keda võib ühe
nädalavahetuse jooksul kolmel erineval laadal suitsuvutti, -pardifileed,
-seakeelt ja teisi hõrgutisi müümas näha. Tee eduka pereärini ei olnud kerge –
veidi peale uude kodusse kolimist koondati Ädu-Krõõda mees. „Olavi koondamine
oli väga õudne. Tegelesime juba lihaga, aga see ei olnud kasumlik. Praegu
tuleme nulli, maksame arved ja elame,“ jutustab naerust särav blond päevitunud
kolme lapse ema rasketest aegadest möödaminnes, nagu need oleksid kellegi teise
omad. Selle aasta alguses tuli Ädu-Krõõt aga lausa omaalgatuslikult päevatöölt
ära ja nüüd pühenduvad kõik pereliikmed sada protsenti ajast Vana-Torokse talule.
Kaarlid jõudsid oma uue eluni läbi mitmete
saatusepöörete. „Kõik algas sellest, et meie väiksem laps oli allergik. Selgus,
et kõik, mida poest saab osta, ei kõlba talle süüa, hakkasime siis ise kõike
tegema. Meie eesmärk ongi see, et inimesed, kes ei saa muud süüa, saaksid
süüa,“ sõnastab ta põhjuse, miks oma pere toitmine täiskohaga tööks kujunes.
Alates ilma võita pasteedist kuni ilma lisaainete ja veega raskemaks keetmiseta
lihast on kogu Vana-Torokse talu toodang puhas, tervislik ja aus.
36-aastasel Ädu-Krõõdal sai lahkumisavaldust
esitades 21 aastat tööstaaži. See oli esimene aprill, naljanumber, ütleb ta
endale omasel kavalal moel. „Mul oli väga kihvt töökoht. Sõbrad ütlesid, et ma
olen hull, kui ära tulen. Aga kui teed riigitööd päeval ja oma asja öösel, siis
ei ole sa kuskil sada protsenti. Hakkad end igal pool süüdi tundma, tulevad
vead. Mingi hetk peab elus valikuid tegema.“ Ädu-Krõõt teab, et iga asi siin
ilmas on millekski hea, isegi kui midagi läheb väga halvasti, on sellele alati
põhjus, kuigi seda ei pruugi hetkel üldse näha olla. Juhtumise hetkel tekib
ainult must masendus, aga ju ka seda on millekski väga vaja, on ta kindel. „Ma
sain aru sellest, et mõned asjad on tähtsamad kui teised. Tuleb teha oma
valikud sinna, kuhu süda kutsub.“
Südame järgimisest ja saatusest rääkides muutub
Ädu-Krõõt väga veenvaks. Ta jutustab, kuidas ta möödunud talvel oma sõbranna
matusel kadunukese enda kirjutatud järelhüüet kuulas. „Põhirõhk oli selles, et tehke palun neid asju, mida te
tahate teha. See jutt, et ootame veel, on jama. Lapsed kasvavad suureks ja elu
saab otsa, enne kui me ärkame. Kui inimesed mõtleksid väheke järele, siis leiaksid nad kiiresti, et on palju
olulisemaid asju, kui see, millele me oma aega raiskame.“ Matustega samal ajal
avaldati meedias uuring sellest, mida inimesed enne surma kõige rohkem
kahetsesid. Üks asjadest oli, et tehti valet tööd, teine oli, et ei leitud
piisavalt aega oma perekonnale ja sõpradele, Ädu-Krõõdale oli see rusikas
silmaauku. „Kui sa natuke süvened, siis see muutub nii oluliseks, sa saad aru,
et see ongi tõde. See muutub isiklikuks, ja mul oli just õige aeg seda kuulda.
Kui keegi oleks mulle 5 aastat tagasi öelnud, et tule kontorist ära ja hakka
iga nädal kahe 20-liitrise potiga pasteeti keetma ja sellest sa eladki, poleks
ma mingil juhul seda uskunud. Kui keegi oleks minu abikaasale kunagi öelnud, et
ta hakkab elatuma toidutegemisest, oleks ta ütleja välja naernud. See on väga
ootamatu elukäik.“
Räägime Ädu-Krõõdaga Tallinna välikohvikus ja
lattet rüüpavast šikilt riides naisest ei saaks kuidagi aru, et ta mingil
määral igast teisest pealinlasest erineb. Kui ainult Ädu-Krõõda vasak käsi ei
oleks kaetud säravvalge paksu sidemega. Tegemist on tema esimese suure
tööõnnetusega. „Väiksed põletused on kogu aeg näpu otsas, aga seekord oli vaja
lõigata 150 kilo ribi viiludeks ja liha läks eest ära, nii et lõikasin käel
kõõluse läbi.“ Puhkust vigastatud pereemale aga keegi ei anna, töö tuleb ikka
ära teha ja huumoriga nenditakse, et ülejäänud neli sõrme on ju alles. „Muidu
lõikab mees liha. Ise olin loll, ei tohi tükkida meeste mängumaale.“ Tegelikult
Kaarlite peres meestetööd ja naistetööd jagatud ei ole. „Mees paneb ka nõud ja
riided pesumasinasse. Mina kütan suitsuahju ja niidame kordamööda, hakime koos,
müüme koos. Muidugi, kui on vaja raskeid asju tõsta, siis mul ei lubata. Aga
kui keegi ei näe, siis ma ikka tassin.“
Samamoodi ei ole mingit vahet aastaaegadel või
ilmastikutingimustel. Suitsuahjud on taluhoovi peal ja keegi ei küsi, kas ilm
on piisavalt ilus, et liha kontrollimas või ahju kütmas käia. „Kui on 20 kraadi
külma, siis on paksemad riided, kui sajab lörtsi, on vihmakeep, ja kui tuleb
suvist vihma, siis oled märg. See on ikka õuetöö. Külmaga läheb ahjul lihtsalt
kauem aega,“ seletab Ädu-Krõõt oma elu peremees olemise võlusid. Olenemata
ilmast peab küdevale suitsuahjule iga poole tunni tagant puid alla panema, see
töö käib kolm päeva järjest 24 tundi päevas. „Mina olin üleeile öösel öö läbi
ahjuvalves, hommikul kella üheksast võttis abikaasa üle. Eile öösel tegin
kaheni varahommikul vutitarretist, poeg küttis suitsuahju, siis võttis abikaasa
kütmise üle ja praegugi on ta ahju juures. Kui koju jõuan, kütan mina edasi.“
Reedel sõidetakse laatadele ja nädalavahetus algab nende jaoks esmaspäeval, kui
uus laar liha on kolmeks päevaks soola pandud. Samas arvab Ädu-Krõõt, et magab
ikkagi nüüd rohkem kui kunagi varem, sest kontoris töötades jäid kodused
toimingud alati öötundidele.
Kui Kaarlid alustasid 50 kilo sealihaga nädalas, on
praeguseks kogused nelja-viie kordseks kasvanud ja muude huvitavamate
toorainete kõrval hakkab siga oma tähtsust minetama. Lisaks eraisikutest
püsiklientidele tellivad neilt restoranid. Suhted teadlike restoranidega on
Kaarlite jaoks väga tähtsad ning nende toorainet hinnatakse ja hoitakse
menüüdes. „See on meie jaoks hästi suur tunnustus,“ ütleb Ädu-Krõõt, kes ei ole
kunagi kokandust õppinud. „Me oleme kõik selleks teinud. See on tugev tunne,
kui sa ilma kellegi abita ja reklaamiga sinna jõudnud. Toode on ennast ise
reklaaminud ja see on super.“ Praegusest edust hoolimata on Vana-Toroksel
korduvalt tuntud, et ei tulda järjekordsest august välja. „Kindlasti oleks
lihtsam käia riigitööl. Neid kordi, kui oleme tahtnud pooleli jätta, on olnud
kümneid. Kui ikka liha põleb koos suitsuahjuga ära või kui laadal on 36 kraadi
sooja ja kõik ostavad jäätist, mitte liha, ja mina pean oma kauba
metsarebastele viskama,“ toob ta kõige mustematest stsenaariumitest näiteid.
Kuna Kaarlid liha ei keeda, on nende kaup teistest
müüjatest oluliselt kallim. „Nii kallis, nii kallis,“ on Ädu-Krõõdale sada korda öeldud. Aga siis
hakkab ta rääkima sellest, miks nemad teistmoodi on. Rääkimine ongi ilmselt
selle töö põhiline osa, ennast, oma kaupa ja oma tööd peab oskama hinnata. „Kui
viimasel päeval tullakse ütlema, et kas nüüd saab odavamalt ka, kui laat
lõppema hakkab, siis me ütleme, et ei, meil hinnad ainult tõusevad. Kui ma näen
inimest, kel ei ole raha ja kes väga tahab, siis ta saab selle lihatüki ilma
rahata. Aga ma kunagi ei tee me kaks ühe hinnaga kampaaniat, sest see oleks oma
pere taskust. Võrreldes tööstusega on meil tunduvalt väiksem kasumimarginaal ja
allahindlusi me endale lubada ei saa.“
Ädu-Krõõt usub endale omase optimismiga, et
viimased majanduslikult rasked aastad on inimeste mõtlemisse selgust toonud,
seda näeb ta kasvõi oma klientide pealt. „4-5 aastat tagasi osteti, mis oli
odavam, praegu seda, mis on maitsvam, ja mul on tunne, et hakatakse liikuma
selle poole, mis on kasulik. Inimene on mõtlema hakanud oma laste peale.“
Halbadel aegadel saavad väärtushinnangud selgemaks. Kui varem oli kõigil ainult
kiire-kiire-kiire, siis nüüd on inimestel aega ja seda kasutatakse õigeteks
asjadeks. „Ma väga loodan, et kasvatakse masust välja võitjatena. On hakatud
rohkem kodus tegema, kuna töökohti ei ole. Väga paljud on seeläbi avastanud,
mida nad tegelikult tahavad ja see on fantastiline.“
Ädu-Kõõt ja Olavi on olnud koos 12 aastat. Kui
tavaliselt kardetakse abikaasaga igapäevaselt koos töötamist, ei saaks Kaarlid
õnnelikumad ja ühtsemad olla. „Ma kartsin seda hullult, aga tundub, et vedas ja
on jackpot. Enne oli ikka nii, et kui isa tuli töölt paha tujuga, siis
oli kõigil paha tuju, või kui ema on väsinud, ei jaksa või ei jõua, on
samamoodi kõigil halb. See oli üks põhjuseid, miks ma töölt ära tulin. Kui
kodus laps küsis, kas mul on täna hea või paha tuju, siis see oli väga tugev
märk, et midagi on pahasti.“ Ädu-Krõõt sai aru, et kui tema esimese kahe
lapsega ei olnud kunagi probleeme olnud, siis pere 9-aastane pesamuna vajas
kõiges abi. „See on väga kurb, kui saad aru, et sul ei ole laste jaoks aega.
Siis mul on pigem vähem raha, aga ma olen rohkem ema. Me oleme rohkem koos ja
minu lapsed on hakanud minuga jälle rääkima ja see on vägev. Ma loodan, et ma
ei saanud sellest liiga hilja aru.“
Ädu-Krõõt püüab lapsi kõigis tegemistes kaasata,
saadab oma 14-aastase tütre laatadele müüma ja kutsub lapsed Eesti Puuetega
Seltsi suvelaagrisse „Julge elada“, kus ta vabatahtlikult kokana töötab. „Tänu
neile laagritele olen kindel, et minu laps aitab alati ratastoolis inimese
kõnnitee äärest üles või bussi, ta ei vaata kunagi viltu inimesele, kel on
kõnehäire. Olen kindel, et minu lapsed on tänu sellele laagrile avatumad, nad
ei kiusa kunagi kedagi, kindlasti. Nad seisavad alati selliste inimeste eest,
kel on natuke raskem.“
Ädu-Krõõt on eeskujuks kõigile, kes ei julge astuda
sammu, tegemaks seda, mida tegelikult tahavad. Ta on õnnelik ja enesekindel,
tema kodus käib alati tihe sagimine ja tema söögilaualt ei puudu kunagi
tervislik kodune toit, nagu ei pea sellest ka tema kliendid puudust tundma.
Peale intervjuu lõppu kiirustab ta koju Vana-Toroksesse, kus lisaks perele
ootavad 26 Ädu-Krõõda vanaisalt päritud inkubaatori „toodetud“ tibu. Olavi juba
helistab, et tibudest rääkida ja Ädu-Krõõda vastus ei jäta kahtlustki nende
suhte jackpot-i kohta: „Jaa, kallis, kas tibude jaoks on õues liiga
tuuline? Tõsta muidugi nad päikse kätte, see oleks neile väga hea. Nad on juba
nädalased. Ole musi, tsau.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar