Nüüd on palju aega mööda läinud....

Mõtisklused endast võtavad aega aastaid- tundub et need aastad on nüüd läinud.
Tänu teistele inimestele hakkame aru saama, kes me oleme, kui oskame seda märgata, mis meile teele satub iga päev.
Tänu lastele ja sõpradele ja hästi ütlemise võimele inimestes oleme saanud paremaks.
Need jutud selle kohta, kuidas hea sõna mõjub, on meile kuidagi kauged ja kliššeelikud, aga see vastab tõele. Viimaste päevade jooksul olen ma aru saanud, et hea sõna tuleb sealt, kust sa elus ei oska seda oodata ja see on Sinus endas kinni. Kui sa avad ennast teistele, siis võid peagi avastada, et sa lähed korda inimestele.
Inimestele, kelle olemasolust sa tead, aga kes on sinust kaugel- kaugel su igapäevastest tegemistest ja ometi läbi killukese, mida maailmale jagad saad sa aru, et nad on nii lähedal, et neid huvitab ja et sa lähed korda.
Ma ei teadnud seda tunnet enne, kui tänu juhusele õnnestus end avada väikese Eesti ees, tänu inimestele, kes nägid mu sügavust ilma, et oleksin seda näidanud. Ma olen tänulik, et keegi uskus minusse ja andis mulle seda kindlust ja elujõudu, mida ma enda seest ise ilma abita poleks võibolla veel aastaid leidnud. Suur Tänu Marit ja Silver ja minu pere.
Kallistan hellalt.

siin osa minu avanemisest;

http://etv.err.ee/v/elusaated/meie_inimesed/saated/daad50f6-9db1-4b94-97dd-1f24e2b21f8e/meie-inimesed-adu-kroot