Vana-Torokse

kolmapäev, 2. märts 2016

Nüüd on palju aega mööda läinud....

Mõtisklused endast võtavad aega aastaid- tundub et need aastad on nüüd läinud.
Tänu teistele inimestele hakkame aru saama, kes me oleme, kui oskame seda märgata, mis meile teele satub iga päev.
Tänu lastele ja sõpradele ja hästi ütlemise võimele inimestes oleme saanud paremaks.
Need jutud selle kohta, kuidas hea sõna mõjub, on meile kuidagi kauged ja kliššeelikud, aga see vastab tõele. Viimaste päevade jooksul olen ma aru saanud, et hea sõna tuleb sealt, kust sa elus ei oska seda oodata ja see on Sinus endas kinni. Kui sa avad ennast teistele, siis võid peagi avastada, et sa lähed korda inimestele.
Inimestele, kelle olemasolust sa tead, aga kes on sinust kaugel- kaugel su igapäevastest tegemistest ja ometi läbi killukese, mida maailmale jagad saad sa aru, et nad on nii lähedal, et neid huvitab ja et sa lähed korda.
Ma ei teadnud seda tunnet enne, kui tänu juhusele õnnestus end avada väikese Eesti ees, tänu inimestele, kes nägid mu sügavust ilma, et oleksin seda näidanud. Ma olen tänulik, et keegi uskus minusse ja andis mulle seda kindlust ja elujõudu, mida ma enda seest ise ilma abita poleks võibolla veel aastaid leidnud. Suur Tänu Marit ja Silver ja minu pere.
Kallistan hellalt.

siin osa minu avanemisest;

http://etv.err.ee/v/elusaated/meie_inimesed/saated/daad50f6-9db1-4b94-97dd-1f24e2b21f8e/meie-inimesed-adu-kroot

teisipäev, 4. detsember 2012

Karl-Oskari Jõululuuletus 2012

Hea, kui on selline superema, kes teeb selliseid luuletusi lapselapsele:

2012. Karl Oskari jõululuuletus

Kui oleksin päkapikk mina,
hiiliks mööda ma aknalaudu.
Iga sussisse topiksin nina,
igaühesse paneksin laulu.
Ema suss vajab unelaulu,
palju tööd tal ja tihti on väsind.
ehk siis selle laulu kaudu
puhkaks väsinud jalgu ja käsi.

Issi vajaks üht lustakat viisi,
mida ümiseks jahil või tööl.
Saaks siis jõudu ta lauluviisist,
tuleks koju ja vilet lööks.
Vanem vend saaks laulu autost'
ja tüdruku siniseist silmist.
Õe laulus on võitu ja kaotust,
seda laulaks ta unes ja ilmsi.
Nõnda teeksin kui oleksin päkapikk ,
enda sussi ei unustaks tühjaks,
minu laul poleks üldsegi liiga pikk,
sinna mahuksid kuusk ja pühad.

Karl-Oskari jõululuuletus 2011

IGAL ÕHTUL ÕHINAGA
AKNAL SUSSI PAIGUTAN.
LUBAN, ET EI MAHA MAGA,
KUIGI LAIALT HAIGUTAN.
ISALT UURISIN JA EMALT -
EHK NAD TEAVAD MIDAGI.
EHK ON ÜKSKORD NÄINUD NEMAD
SUSSI KALLAL KEDAGI.

EMA NÄINUD ON VAID JÄLGI,
ISA MITTE MIDAGI -
NÕNDA TÄPSELT MA EI TEAGI,
MILLINE ON PÄKAPIKK.

KÜLL ON HEA, ET JÕULUVANA
PEITU POLE PUGENUD,
KINGIPAKI KÄTTE SAAN
KUI OLEN SALMI LUGENUD.

Jõululuuletus 2010, Hiiumaa Vanaema kirjutas Karl-Oskarile
RAJAD UMBE TUISKAB MARU
MIS TAL OMETI ON ARUS?
JÕULUSAAN EI LEIA TEED
KUI ON KÕIKJAL HANGED EES

LUMEEIT MA PALUN SIND
AITA TAADIL LEIDA MIND!
SELLEL AASTAL LUBAN MA
VÄGA HÄSTI ÕPPIDA.

ISAL, EMAL OLLA HEA.
USU MIND, MA SÕNA PEAN!

jõululuuletus 2009

Metsas juhtus jõulukuul üks hästi tore asi
Linnukesed päkapikud oma majja lasid
Sealt nad meie akna taha igal õhtul lendavad,
Piiluvad kas olen kena õe ja suure vennaga

Näevad nad, et olen tubli lasteaialaps,
Ema aitan, isa aitan, ikka virk ja kraps.
Mulle küll võib palju kinke tuua jõulumees
Sest ma olen, sest ma olen päris täitsamees

reede, 19. oktoober 2012

Ädu-Krõõt parandab kõhtu täites maailma

http://ajakirinaised.ee/erilised_elud/E20F/

Ilmus niuke lugu Andra Teede sulest:

Ädu-Krõõt parandab maailma, üks kõhutäis korraga

Ädu-Krõõt Kaarli ja tema abikaasa Olavi olid Tallinna tööinimesed, üürisid maja ja töötasid kontorites. Viis aastat tagasi ostsid nad linna lähedale talu ja on nüüdseks väga edukad suitsuliha ja talutoodete müüjad, kel on kaks müügikohta Tallinnas ja keda võib ühe nädalavahetuse jooksul kolmel erineval laadal suitsuvutti, -pardifileed, -seakeelt ja teisi hõrgutisi müümas näha. Tee eduka pereärini ei olnud kerge – veidi peale uude kodusse kolimist koondati Ädu-Krõõda mees. „Olavi koondamine oli väga õudne. Tegelesime juba lihaga, aga see ei olnud kasumlik. Praegu tuleme nulli, maksame arved ja elame,“ jutustab naerust särav blond päevitunud kolme lapse ema rasketest aegadest möödaminnes, nagu need oleksid kellegi teise omad. Selle aasta alguses tuli Ädu-Krõõt aga lausa omaalgatuslikult päevatöölt ära ja nüüd pühenduvad kõik pereliikmed sada protsenti ajast Vana-Torokse talule.

Kaarlid jõudsid oma uue eluni läbi mitmete saatusepöörete. „Kõik algas sellest, et meie väiksem laps oli allergik. Selgus, et kõik, mida poest saab osta, ei kõlba talle süüa, hakkasime siis ise kõike tegema. Meie eesmärk ongi see, et inimesed, kes ei saa muud süüa, saaksid süüa,“ sõnastab ta põhjuse, miks oma pere toitmine täiskohaga tööks kujunes. Alates ilma võita pasteedist kuni ilma lisaainete ja veega raskemaks keetmiseta lihast on kogu Vana-Torokse talu toodang puhas, tervislik ja aus.

36-aastasel Ädu-Krõõdal sai lahkumisavaldust esitades 21 aastat tööstaaži. See oli esimene aprill, naljanumber, ütleb ta endale omasel kavalal moel. „Mul oli väga kihvt töökoht. Sõbrad ütlesid, et ma olen hull, kui ära tulen. Aga kui teed riigitööd päeval ja oma asja öösel, siis ei ole sa kuskil sada protsenti. Hakkad end igal pool süüdi tundma, tulevad vead. Mingi hetk peab elus valikuid tegema.“ Ädu-Krõõt teab, et iga asi siin ilmas on millekski hea, isegi kui midagi läheb väga halvasti, on sellele alati põhjus, kuigi seda ei pruugi hetkel üldse näha olla. Juhtumise hetkel tekib ainult must masendus, aga ju ka seda on millekski väga vaja, on ta kindel. „Ma sain aru sellest, et mõned asjad on tähtsamad kui teised. Tuleb teha oma valikud sinna, kuhu süda kutsub.“

Südame järgimisest ja saatusest rääkides muutub Ädu-Krõõt väga veenvaks. Ta jutustab, kuidas ta möödunud talvel oma sõbranna matusel kadunukese enda kirjutatud järelhüüet kuulas. „Põhirõhk oli selles, et tehke palun neid asju, mida te tahate teha. See jutt, et ootame veel, on jama. Lapsed kasvavad suureks ja elu saab otsa, enne kui me ärkame. Kui inimesed mõtleksid väheke järele, siis leiaksid nad kiiresti, et on palju olulisemaid asju, kui see, millele me oma aega raiskame.“ Matustega samal ajal avaldati meedias uuring sellest, mida inimesed enne surma kõige rohkem kahetsesid. Üks asjadest oli, et tehti valet tööd, teine oli, et ei leitud piisavalt aega oma perekonnale ja sõpradele, Ädu-Krõõdale oli see rusikas silmaauku. „Kui sa natuke süvened, siis see muutub nii oluliseks, sa saad aru, et see ongi tõde. See muutub isiklikuks, ja mul oli just õige aeg seda kuulda. Kui keegi oleks mulle 5 aastat tagasi öelnud, et tule kontorist ära ja hakka iga nädal kahe 20-liitrise potiga pasteeti keetma ja sellest sa eladki, poleks ma mingil juhul seda uskunud. Kui keegi oleks minu abikaasale kunagi öelnud, et ta hakkab elatuma toidutegemisest, oleks ta ütleja välja naernud. See on väga ootamatu elukäik.“

Räägime Ädu-Krõõdaga Tallinna välikohvikus ja lattet rüüpavast šikilt riides naisest ei saaks kuidagi aru, et ta mingil määral igast teisest pealinlasest erineb. Kui ainult Ädu-Krõõda vasak käsi ei oleks kaetud säravvalge paksu sidemega. Tegemist on tema esimese suure tööõnnetusega. „Väiksed põletused on kogu aeg näpu otsas, aga seekord oli vaja lõigata 150 kilo ribi viiludeks ja liha läks eest ära, nii et lõikasin käel kõõluse läbi.“ Puhkust vigastatud pereemale aga keegi ei anna, töö tuleb ikka ära teha ja huumoriga nenditakse, et ülejäänud neli sõrme on ju alles. „Muidu lõikab mees liha. Ise olin loll, ei tohi tükkida meeste mängumaale.“ Tegelikult Kaarlite peres meestetööd ja naistetööd jagatud ei ole. „Mees paneb ka nõud ja riided pesumasinasse. Mina kütan suitsuahju ja niidame kordamööda, hakime koos, müüme koos. Muidugi, kui on vaja raskeid asju tõsta, siis mul ei lubata. Aga kui keegi ei näe, siis ma ikka tassin.“

Samamoodi ei ole mingit vahet aastaaegadel või ilmastikutingimustel. Suitsuahjud on taluhoovi peal ja keegi ei küsi, kas ilm on piisavalt ilus, et liha kontrollimas või ahju kütmas käia. „Kui on 20 kraadi külma, siis on paksemad riided, kui sajab lörtsi, on vihmakeep, ja kui tuleb suvist vihma, siis oled märg. See on ikka õuetöö. Külmaga läheb ahjul lihtsalt kauem aega,“ seletab Ädu-Krõõt oma elu peremees olemise võlusid. Olenemata ilmast peab küdevale suitsuahjule iga poole tunni tagant puid alla panema, see töö käib kolm päeva järjest 24 tundi päevas. „Mina olin üleeile öösel öö läbi ahjuvalves, hommikul kella üheksast võttis abikaasa üle. Eile öösel tegin kaheni varahommikul vutitarretist, poeg küttis suitsuahju, siis võttis abikaasa kütmise üle ja praegugi on ta ahju juures. Kui koju jõuan, kütan mina edasi.“ Reedel sõidetakse laatadele ja nädalavahetus algab nende jaoks esmaspäeval, kui uus laar liha on kolmeks päevaks soola pandud. Samas arvab Ädu-Krõõt, et magab ikkagi nüüd rohkem kui kunagi varem, sest kontoris töötades jäid kodused toimingud alati öötundidele.

Kui Kaarlid alustasid 50 kilo sealihaga nädalas, on praeguseks kogused nelja-viie kordseks kasvanud ja muude huvitavamate toorainete kõrval hakkab siga oma tähtsust minetama. Lisaks eraisikutest püsiklientidele tellivad neilt restoranid. Suhted teadlike restoranidega on Kaarlite jaoks väga tähtsad ning nende toorainet hinnatakse ja hoitakse menüüdes. „See on meie jaoks hästi suur tunnustus,“ ütleb Ädu-Krõõt, kes ei ole kunagi kokandust õppinud. „Me oleme kõik selleks teinud. See on tugev tunne, kui sa ilma kellegi abita ja reklaamiga sinna jõudnud. Toode on ennast ise reklaaminud ja see on super.“ Praegusest edust hoolimata on Vana-Toroksel korduvalt tuntud, et ei tulda järjekordsest august välja. „Kindlasti oleks lihtsam käia riigitööl. Neid kordi, kui oleme tahtnud pooleli jätta, on olnud kümneid. Kui ikka liha põleb koos suitsuahjuga ära või kui laadal on 36 kraadi sooja ja kõik ostavad jäätist, mitte liha, ja mina pean oma kauba metsarebastele viskama,“ toob ta kõige mustematest stsenaariumitest näiteid.

Kuna Kaarlid liha ei keeda, on nende kaup teistest müüjatest oluliselt kallim. „Nii kallis, nii kallis,“ on Ädu-Krõõdale sada korda öeldud. Aga siis hakkab ta rääkima sellest, miks nemad teistmoodi on. Rääkimine ongi ilmselt selle töö põhiline osa, ennast, oma kaupa ja oma tööd peab oskama hinnata. „Kui viimasel päeval tullakse ütlema, et kas nüüd saab odavamalt ka, kui laat lõppema hakkab, siis me ütleme, et ei, meil hinnad ainult tõusevad. Kui ma näen inimest, kel ei ole raha ja kes väga tahab, siis ta saab selle lihatüki ilma rahata. Aga ma kunagi ei tee me kaks ühe hinnaga kampaaniat, sest see oleks oma pere taskust. Võrreldes tööstusega on meil tunduvalt väiksem kasumimarginaal ja allahindlusi me endale lubada ei saa.“

Ädu-Krõõt usub endale omase optimismiga, et viimased majanduslikult rasked aastad on inimeste mõtlemisse selgust toonud, seda näeb ta kasvõi oma klientide pealt. „4-5 aastat tagasi osteti, mis oli odavam, praegu seda, mis on maitsvam, ja mul on tunne, et hakatakse liikuma selle poole, mis on kasulik. Inimene on mõtlema hakanud oma laste peale.“ Halbadel aegadel saavad väärtushinnangud selgemaks. Kui varem oli kõigil ainult kiire-kiire-kiire, siis nüüd on inimestel aega ja seda kasutatakse õigeteks asjadeks. „Ma väga loodan, et kasvatakse masust välja võitjatena. On hakatud rohkem kodus tegema, kuna töökohti ei ole. Väga paljud on seeläbi avastanud, mida nad tegelikult tahavad ja see on fantastiline.“

Ädu-Kõõt ja Olavi on olnud koos 12 aastat. Kui tavaliselt kardetakse abikaasaga igapäevaselt koos töötamist, ei saaks Kaarlid õnnelikumad ja ühtsemad olla. „Ma kartsin seda hullult, aga tundub, et vedas ja on jackpot. Enne oli ikka nii, et kui isa tuli töölt paha tujuga, siis oli kõigil paha tuju, või kui ema on väsinud, ei jaksa või ei jõua, on samamoodi kõigil halb. See oli üks põhjuseid, miks ma töölt ära tulin. Kui kodus laps küsis, kas mul on täna hea või paha tuju, siis see oli väga tugev märk, et midagi on pahasti.“ Ädu-Krõõt sai aru, et kui tema esimese kahe lapsega ei olnud kunagi probleeme olnud, siis pere 9-aastane pesamuna vajas kõiges abi. „See on väga kurb, kui saad aru, et sul ei ole laste jaoks aega. Siis mul on pigem vähem raha, aga ma olen rohkem ema. Me oleme rohkem koos ja minu lapsed on hakanud minuga jälle rääkima ja see on vägev. Ma loodan, et ma ei saanud sellest liiga hilja aru.“

Ädu-Krõõt püüab lapsi kõigis tegemistes kaasata, saadab oma 14-aastase tütre laatadele müüma ja kutsub lapsed Eesti Puuetega Seltsi suvelaagrisse „Julge elada“, kus ta vabatahtlikult kokana töötab. „Tänu neile laagritele olen kindel, et minu laps aitab alati ratastoolis inimese kõnnitee äärest üles või bussi, ta ei vaata kunagi viltu inimesele, kel on kõnehäire. Olen kindel, et minu lapsed on tänu sellele laagrile avatumad, nad ei kiusa kunagi kedagi, kindlasti. Nad seisavad alati selliste inimeste eest, kel on natuke raskem.“

Ädu-Krõõt on eeskujuks kõigile, kes ei julge astuda sammu, tegemaks seda, mida tegelikult tahavad. Ta on õnnelik ja enesekindel, tema kodus käib alati tihe sagimine ja tema söögilaualt ei puudu kunagi tervislik kodune toit, nagu ei pea sellest ka tema kliendid puudust tundma. Peale intervjuu lõppu kiirustab ta koju Vana-Toroksesse, kus lisaks perele ootavad 26 Ädu-Krõõda vanaisalt päritud inkubaatori „toodetud“ tibu. Olavi juba helistab, et tibudest rääkida ja Ädu-Krõõda vastus ei jäta kahtlustki nende suhte jackpot-i kohta: „Jaa, kallis, kas tibude jaoks on õues liiga tuuline? Tõsta muidugi nad päikse kätte, see oleks neile väga hea. Nad on juba nädalased. Ole musi, tsau.“

Kui emotsioon on muutunud uuesti mõistuseks

Selliseid asju saab kirjutada ainult siis, kui enam ei paanitse, sest muidu võib tulla üle huulte palju sõnu, mille söömine pärast võtab meeletult aega ja vaeva...
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et läksime väiksemate laste ja mehega Paunvere laadale... Kõik äge ja müüdud sai ja kaubeldud ja kakeldud kohtade pärast, nagu alati ja õnneks nagu traditsioon meil juba on võtsid lapsepõlvesõbrad meid lahkelt vastu ja läksime veetma mõnusat õhtud sõpradega...

Helistasin oma vanemale pojakesele- 18 a pojakene- õhtul kl 9 paiku- " Emme kõik on korras, võtan nüüd sõbranna peale ja siis lähme meie poole veini jooma ja filme vaatama, ära muretse, laadal läks kõik hästi ja homme näeme..."

Miski tuli mulle meelde õhtul 11 paiku ja helistasin uuesti, keegi toru ei võtnud... mure- ei saa ütelda, mõtlesin et noortel on vast pidu ja valju muusika, et ei kuule, aga küllap ta tagasi helistab, kui näeb, aga ei helistanud..

Hommikul uus kõne ja veel üks ja veel ja veel, vastust ei tulnud, siis sai tühjaks minu telefon..
Helistasime mehe omaga, ikka ei midagi.. nojah, ju siis läks pidu pikemaks.. Hakkasime koju sõitma, ikka 3 tundi on tulla teisest Eesti otsast, jõudsin õhtul kl 5 koduukse ette, tütar jooksis esimesena tuppa, mina vaatasin, et poja autot pole kodus, ju siis on kuskil sõbra juures, jõudsin juba vihastada, et ta toru ei või siis võtta, kui jooksid uksest välja tütar ja väike poeg- "...emme, emme tule ruttu!"

Jooksin tuppa.. diivanil lebas minu vanem poeg nägu katki, silm kinni paistetanud ja sinine ja kaetud kuivanud verega. Olin šokis, esimene mõte, et oli kaklus või midagi sarnast, lapsel jooksid pisarad silma nurgast, aga ta ei liigutanud... Küsisin mis juhtus ja siis kus su auto on ja siis kas sa saad liikuda- vastuseks sain, et emme ma ei tea kus mu auto on, ma sõitsin põdrale otsa ja olin öösel haigalas..ma ei mäleta midagi mis juhtus ja ma ei tea mis mul viga on, aga ma pean 4 nädalat kandma kaelalahast, rohkem ma ei mäleta mis arst rääkis..laua peal on mingid paberid.

Sain teada, et Tom oli autos koos tüdrukuga ja et tüdruk on haiglas.. mis tal viga on seda Tom ei mäletanud, ta mäletas, et olid samas palatis kõrvuti ja et Liis sai rääkida, rohkem midagi.

Mees helistas avariigrupi telefonil ja sai teada,mis oli juhtunud- kokkupõrge põdraga ja siis veel avarii kahe autoga, nii et Tommi auto mahakandmisele ja 2 vigastatut tema autos, õnneks teistes autodes olevad inimesed jäid ellu ja terveks. Tom sai meie käest teada, mis juhtus ja meie saime tema käest teada, et ta saadeti hommikul kell 5 mustamäe haiglast minema ja telliti talle takso!!! Lapse diagnoos, nagu hiljem teada sain tänu tuttavatele arstidele oli 7 kaelalüli murd... ja ta saadetakse haiglast ilma raha, dokumentide, telefoni ja kaelalahaseta takso peale... inimene ei ole veel šokistki üle saanud, ta ei mäletanud peaaegu midagi haiglast, mitte midagi õnnetusest ja kellegile omastest ei teatatud, et ta on haiglas või et miskit on üldse juhtunud, nii minu telefon kui ka abikaasa telefon olid mõlemad sees kl 11 pühapäeva hommikul ja peale seda sai minu tel tühjaks, aga mehe oma oli endiselt jõus, õnnetus toimus laupäeva 22 septembri õhtul kl 22.38 Pärnu mnt 18 km, 1 km enne koju jõudmist...

Kuidas on võimalik, et lastakse poiss koju ilma et keegi veenduks kas ta on üldse adekvaatne, ilma et oleks kellelegi teatatud et on juhtunud selline asi. Iga haige käest võetakse alati kellegi pereliikme telefoni number, kuhu helistatakse, kui midagi juhtub, aga kui 18 aastasel on juhtunud autoavarii, siis keegi ei teata- saate aru- see ei ole lihtsalt võimalik. Toomase telefon ja rahakott ja kõik dokumendid jäid avariilisse autosse, mis viidi politseiparklasse ja mis avatakse esmaspäeva hommikul kl 9, aga kui ei oleks olnud kodus raha, mida taksole maksta? Me ei ela linnas, me elame päris mitu km linnast väljas, aga seda keegi ei küsinud, kuidas inimene koju saab, pandi haiglas lihtsalt fakti ette, et siin on sinu takso, Tom tuli haiglast koju läbimärgade riietega (sel ööl sadas kõvasti, ja autol enam katust ei olnud, mis oleks kaitsenud vihma eest, enne kiirabi), mis olid üleni verised ja klaasikilde täis- kui ta koju jõudis sai ta veel taksojuhi käest peatäie sõimata, et ta elab sellises kohas, kus taksojuhil pole kedagi peale võtta ja tagasisõiduga raha teenida:) tore, ikka täiesti inimlik suhtumine inimesesse, kes näeb ikka väga haige välja ja seda enam, et ta tuleb peale kiirabihaiglast!!!

Õnneks oli lapsel kaasas paberid kõikide uuringute kohta ja helistasin oma sõbrale, kes töötab arstina, lugesin diagnoosid ette ja sain teada eesti keeles,mis pojal viga on.. Kas te teate, et kui teil on vajadus kaelalahase järgi- loodan, muidugi et kunagi ei ole- siis seda ei saa apteegist osta ja see lahas, mis on autoapteegi komplektis on mõeldud u 2 aastastele lastele, suurel mehel pole sellega midagi teha ja kui õnnetus juhtub teil laupäeval ja haiglast visatakse välja pühapäeva hommikul, siis kaelalahase kohta saate uurima hakata alles esmaspäeval igasugustest invatarvete laenutustest, aga niikaua magage liikumatult ja proovige te ainult kaela liigutada, sest kui toimub nihe murdunud kaelalülis, siis midagi eriti muud ei saagi juhtuda, kui jääd eluks ajaks kas ratastooli või siis lihtsalt halvatuks.... aga kui oled korralik, vead esmaspäevani välja ja kui on sõbrad, siis saad sõjaväeosast kaelalahase laenuks ja aidatakse seda paigaldada, kas te teatsite, et kaelalahas käib pikkuse järgi? Mina ei oleks osanud seda paigaldada, kui Sass ei oleks õpetanud...
....aga mida mõtlesid arstid kui nad saatsid välja 18 aastase šokis poisi haiglast kaelalüli murruga veendumata kas ta on adekvaatne ja ei teatanud kellelegi, et on juhtunud õnnetus, ega veendunud, et noormees jõuab üldse koju või kus ta üldse elab??????? Dr Vadim Soldatenko on kirjutatud Toomase haigusloole- kirjutatud on veel, et on telefoni teel konsulteeritud neurokirurgiga, kes on telefoni teel saanud aru, et poiss ei vaja haiglaravi ja lubanud ta koju saata! Kas keegi üldse vaevus rohkem mõtlema sellele, kuhu ja kuidas ta peaks minema, et koju saada?

Kirjas on veel, et Tom vajal kahe nädala pärast neurokirurgi läbivaatust.... Helistasin nädala pärast haiglasse ja küsisin, kuhu me peame minema vastuvõtule, varsti saab kaks nädalat täis, aga lehel ei ole täpset kohta ja arsti nime- oi aga kas teile ei öeldud, et te peate ise aja kinni panema..... võib-olla isegi öeldi, aga Tom ei mäleta seda ja kuskil seda kirjas ei ole, inimene on ikkagi 7 tundi peale avarii toimumist šokis ja ei pruugi kõike mäletada... Ühesõnaga anti mulle number, kus ma helistasin, et panna aeg lapsele ülevaatuseks- arva ära kas saab aega arstile- see oli veel enne streiki- ei saa loomulikult- tulge oktoobri lõpus-- oot oot, aga kahe nädala jooksul pidi ju saama kinnituse neurokirurgilt, et kõik kasvab õieti jne... ei ole võimalik aega saada öeldi mulle... Jäime siis lootma kõigele heale õnnele ja puha, ehk läks õnneks!

Nüüd on arstide streik ja nigunii pole võimalik panna kuskile ühtegi aega ja järjekorrad on pikad jne, minu 4 kuud ooodatud arsti aeg just eile tühistati streigi pärast, eks ootan siis veel 4 kuud... seepärast otsustasime minna esmaspäeval EMO- sse Mustamäele ja lasta siis erakorraliselt vaadata, kas kõik on ok ja võib kaelalahase ära võtta, huvitav kes meid vastu võtab seal, kas on võimalik kohata ka hr Soldatenkot? Või ta streigib või on tal midagi muud teha kui süveneda patsientide vajadustesse, ma saan aru, et koju jõudmine pole arsti mure, aga väheke inimlikkust oleks ju tore...

Kokuvõttes olen õnnelik ema, ju laps on elus ja kõnnib ja sõbranna on elus ja kõnnib ja mõlemad räägivad täiesti adekvaatset juttu ja tähistavad oma uut sünnipäeva- 22 september 2012 sündisid uuesti Toomas Kuusk ja Liis Kask.

http://www.tallinnapostimees.ee/981954/fotod-parnu-maanteel-soitis-soiduauto-otsa-podrale/

pühapäev, 26. veebruar 2012

Mis veel on vahepeal juhtunud:)

Igatahes on tore, et siuke koht on jälle olemas:)

Ja nii kirjutatakse:)

http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/tallinna-kesklinnas-avati-sadama-turg.d?id=63966049

Ja nii on kirjutatud: http://profatoitub.blogspot.com/2012/02/vabariigi-aastapaevast-ja.html?showComment=1330252240481#c8430432855868371091

Ja nii ka kirjutatakse: http://siitnurgastjasealtnurgast.blogspot.com/2012/02/taidetud-vutt-ja-korvitsaorsoto.html

Sadama turu reklaam Päevalehes - Vana-Torokse suitsulihaga

Uus lett Sadama turul 2012

Uus lett Sadama turul 2012

Mis siis juhtus nüüd

Mis ikka-jõudis kohale, mis on tähtis ja mis on veel tähtsam- sain aru, et tähtis on elada elu nii et elatud aastate pärast ei peaks pead langetama ja nagu üks hiljutine rahvaküsitlus näitas kahetsevad inimesed oma elu lõpuhetkedel enim- et nad ei tegelenud oma lastega, et ei elatud nii nagu ise taheti vaid nii nagu teised tahtsid, et ei suheldud piisavalt sõpradega, et julgetud oma tundeid avaldada ja inimesed kahetsesid, et nad tegid liiga palju tööd- oh kuidas ma olen ammu juba tahtnud teha õigeid valikuid ja alati on miski, mis on hoidnud tagasi, miski ,mis on üle kaalunud ja miski, mis on osutunud tähtsamaks, et sellist rasket otsust nagu töökoha vahetus ette võtta, seda enam,et tööl on kõik korras..on fantastilised inimesed, super töö ja inimväärne palk ja ometi on see miski, mis ootab koduse töö juures, mis on raskem ja aeganõudvam ja vähem tasuvam, see miski on puudu... Seda ei korva ega asenda, seda ei asenda rahasumma ega ka puhas kontor, seda ei korva suvepäevad ja talveüritused ja isegi kindlustunne muutub teisejärguliseks aja jooksul, kindlustunne palgapäeva suhtes või siis kohustuste katmisel, millega end koormanud oleme- võib-olla see on vastutustundetu? Aga võib-olla see on ainuvõimalik lahendus, et minu lapsed saavad elada elu teisiti ja et neil oleks 21 aastat tööstaazi 36 aastaselt, aga mitte võõra firma kontorist vaid oma pere asja ajades, võib-olla on nemad tänu minu sammule tulevikus targemad ja julgemad. Ehk...

Eks sellise sammu puhul on alati kahtlusi... aga pean ütlema et sellest suure hurraga "pea eest tundmatus kohas vette hüppamisest"olen nüüd välja kasvanud, sai kaalutud ja mõeldud ja arutatud ja kinnitust saadud ja kalkuleeritud jne

Kui kirjutasin sellest otsusest oma FB kontol, siis sain nii ootamatult palju kinnitust, et teen õiget asja- uhh väga hea tunne oli. Inimesed elavad kaasa isegi siis kui sa neid ei näe vahest aasta või kaks. Nad on olemas ja siit see üks kahetsuslause selle kohta, mis puudutab sõpradega vähe koos oldud aega, ma püüan seda parandada- ma tõesti soovin seda parandada.

Üks väga suur tõuge minu sammule elu edasi minna teisiti, sai alguse Kairiti matustest detsembri alguses- ta palus tungivalt oma viimastes sõnades, et me kõik teeksime asju, mida me tõeliselt tahame ja ei lükkaks enam ühtki tegemist homsesse päeva, sest seda ei pruugi enam olla- see mõjus mulle väga tugevalt, seda enam et me olime peaaegu ühe vanused, nii et peale 5 detsembrit pole ühtki päeva läinud nii, et ma sellel ei mõtleks ja armas Kairit ma tean, et ma tänan Sind ükskord selle eest veel kõvasti kõvasti, hea kui inglid on meie kõrval... Aitäh Sulle- Sa suudad muuta meid ka siis kui oled kaugel.

Nüüd ootab mind uus tee Vana-Torokse talu perenaisena, Köögikatade köögikatana ja ühe inimesena Puski puhkeküla unistuste elluviimisel- tundub kuidagi palju- aga enne oli veel rohkem ja kui sa enam ei suuda kõike teha korrektselt peab millestki loobuma ja oskus panna asju tähtsuse järjekorda kahjuks ei sünni kaasa, selleni tuleb jõuda ja ma ei tahtnud sinna jõuda läbi täieliku läbipõlemise vaid läbi arusaamise:)

Igatahes, kes teeb see jõuab ja rõõm on ju sellest kui teed õigeid asju! Per aspera, ad astra!

kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Headus on ilmas...

On ikka tõesti tõsi see, et kui räägid inimestega, siis nad teavad Sind aidata:)

Nii juhtus ka ühe, minule väga kalli inimesega, kes on kasvanud mu külge märkamatult ja aeglaselt nagu tammepuu...

Inimene murdus- see on uskumatu, kui tamm püsib tuule käes ja tormi vallas nagu kalju, aga kui lõpuks tilgake lund ta okstele langeb, siis suur puu annab järgi ja murdub. Nii juhtub ka tugevate inimestega.

Aga me muutume kõik paindlikumaks, ka tammed, kui hakkame õigel ajal harjutama, alguses muidugi käed maha ei ulatu ja põlved kipuvad painduma, aga hiljem vaatame tagasi ja mõtleme, miks see algus nii raske oli...

Suhtlemisega on samamoodi, kui oled aastaid ja aastaid harjunud ise hakkama saama, siis lõpuks, kui oled ummikus, ei tule enam ükski sõna üle huulte, et seda kirjeldada, kuhu oled sattunud. Tekib valehäbi ja tunned piinlikust selliste asjade pärast, mis iial ei tohiks piinlikust tekitada- me kõik oleme aeg-ajalt nõrgad ja me kõik ebaõnnestume aeg-ajalt... Aga see uhkus, mis meid paindumatuna hoiab, panebki meid murduma. Uhkust ei pea alla suruma, inimene peabki uhke olema, oma tegude ja mõtete pärast ja veel paljude asjade pärast, ka julguse pärast rääkida inimestega- mitte upsakalt ja üleolevalt, aga tunnistades oma väärtust ja osates seda kõrvalt ja objektiivselt hinnata. Rääkige inimesed üksteisega- keegi ei tea muidu teile head nõu anda, mis on igal teisel varukas olemas, aga kui vajadus selle nõu järgi on teadmata, siis me ju ei laota seda ilmarahvale vaatamiseks, kui me just nõustamisprogrammiga ei tegele:)

Õnneks lõpuks tulevad sõnad- tulevad küll laviiniga, aga siiski on võimalik terad sõkaldest eraldada ja leida emotsioonitulva tagant inimese tõeline vajadus, siis võtad sa telefoni ja räägid, sest teise inimese vajadustest oskad ju rääkida- enda selgroog on ju praktikas sama kange, kui teoorias sõnad- ja kujutad ette sulle vastatakse- vastatakse nii, et vastust saades pead istuma, et mitte kukkuda, sest põlved nõtkuvad heast meelest ja tänuutundest - inimeste headus võtab jalust nõrgaks ja lahendused on nii lähedal, et kui sul oleks sellest aimu olnud oleksid juba ammu end painduma sundinud.. ja keegi sai õnnelikuks ja keegi tegi head ja mina olen jälle maailmas meeldivalt üllatunud, kuigi ma sisimas teadsin, et inimesed on head!

Rääkige üksteisega ja te ei pea olema enam aastaid üksi ning praegune mure muutub tulevikus võimaluseks endast lugu pidada!

esmaspäev, 9. jaanuar 2012

Mõned mõtted kokkuvõtteks...

Kui 2011 aasta algas, lootsin kõigest hingest et parim läbi aegade.. mõnes mõttes see nii oligi.

Oli kummaline puhastumise aasta heas ja halvas mõttes ka.

Meie kodu sai puhtamaks- puhtamaks pahadest mõtetest ja kadedusest, meie hing sai toidetud mõnede tunnetega, millest varem aimugi ei olnud.

Lapsed- said kuidagi järsku suureks, selgus et 13 - tütre vanuses on palju vanem, kui poja omas ja 18 saanud poeg on kuidagi vanem, kui ise olid samas eas. Ja 8 aastane poeg on kuidagi palju väiksem kui tema õed vennad samal ajal): See on ilmselt see pesamunade värk, ise me ju hellitame nad ära, aga keda siis veel...

Kodu- Selle aastaga on meie majas toimunud meeletult muudatusi, ehitus, mis kuidagi seisis peaaegu 4 aastat, hakkas ise nagu edasi minema, kõigepealt aasta alguses tuli vennas ja pani käe külge seal, kus meie käed ei ulatanud ja siis peale suvist pausi tulid mehed metsast ja hakkasid ehitama hirmsa kiiruga:) Teine korrus on kuidagi teistsugune nüüd, tubadel on vaheseinad ja kogu korrus on soojustatud, ootame elektrimehe vabanemist teiselt objektilt ja torumehe tulekut, siis saab edasi teha:) , aga hakkab looma, kevadeks peaks lapsed ikka oma tubadesse saama juba:) seda ootame kõik ammu, armastasin ikka nalja visata, et tütar läheb enne mehele, kui maja valmis saab, aga kui ta 13 aastaselt mehele ei lähe siis saab maja enne! Kui see asi tõesti kõik valmis saab, siis võime küll uhked olla, midagi püsivat ja ilusat on saanud olema.

Äri- miski metamorfoos juhtus selle suitsulihaga, ühtäkki otsustasime, et tahame rohkem pakkuda ja nii hakkaski mõte ja peale selle kohe ka käed tööle, läbi aasta on meie tooteareng kasvanud nii mitmekordseks nimetuste osas, et vahepeal läheb sassi, mis kes ja mis hinnaga, aga kui sa teed ise kõvasti tööd millegi nimel, siis see on nagu pagari majast möödumine varasel hommikutunnil- inimesed järgnevad lõhnale ja tõesti inimesed hindavad seda, et sa oled vaeva näinud ja tööd teinud- see on täiesti vapustavalt tiivustav tunne, kui tõesti su teod kannavad vilja- 3,5 aastat ja nüüd saame tõesti vist öelda- läks käima! muidugi on tagasilööke- Sadama turg kiratses ja käis kuidagi maha, kassad kadusid ja jäid kulud, sügisel toimus kõigile ootamatu omanikuvahetus ja šokk, millest üle saamine oli ikka väga ränk, nüüd oleme uues ootuses ja lootuses, et uus omanik ikka avab turu uuesti plaanitud 2 veebruaril koos vesidraakoni aastaga, kes on igati aus ja ettevõtlik loom;) ja ei lase sündida valel- kõik hea jääb pinnale ja vale vajub, äkki saame ka teada, mis siis tegelikult juhtus...Aga mõnus on kuulda, kui Viimsi taluturul tuleb inimene su juurde ja tahab osta pasteeti ja ma pean vabandama, et ma ei jõudnud seda teha- ta ütleb rahustavalt:"Pole midagi, ma saan aru, teil on nüüd ju nii palju tööd- te olete ju nii kuulsad...!" Mina lähen näeost punaseks ja kõrvad liiguksid väga kiirelt, kui nad mul nii väiksed ei oleks. Sain kuulda, et Vana-Torokse talust räägitakse ja kiidetakse ja käiakse meie toodete pärast kasvõi teise linna otsa- teate kallid inimesed- see on vapustav tunne! Aitäh!

Tahaksin meenutada möödunud aastast ka vapustavaid laadakorraldusi- üks hilisemaid, mis mulle meelde jäi, oli väike Kalamaja jõululaat- inimesed palun tulge sinna järgmine kord, sest seekord teid ei olnud, aga olid vapustavad korraldajad koos muusika, soojade pannkookide ja supiga, kas te teate kallid laadakorraldajad, et mitte igal pool ei ole müügimehele telki ja mitte igal pool ei ole tere ja naeratust, telgid olid ja lauad ja kaunistused ja küünlad- see oli lihtsalt soojuse ja hubasuse võrdkuju, kui sellise vihma ja lörtsiseguse ilma kohta üldse saab nii ütleda, aga kallis laadakorraldaja- Hauka laada 30-ne kraadises palavuses oli 1000 korda halvem olla, kus väiketalutootja on mittekeegi ja sa võid oma toodangu endale hirmkalli müügikoha ja altkäemaksu mittemaksmise tõttu panna sinna kust sa ta võtsid, sest Sa ei saa kunagi müüma sinna, kus on ostja selle laada hiigelsuurel territooriumil, sest sa oled mittekeegi.... Ei ole sul suurt tööstust, kes jõuaks osta endale keskpõrandal müügikohta või teha neoonreklaami, mis tähelepanu ärataks, saime see aasta aru, et see ei ole meie koht, kui meid just spetsiaalselt ei kutsuta sinna aukohale... Pole hullu - igal ühel oma..

Oli veel toredaid korraldusi ja üritusi.- Eesti ja ka Soome Mardilaada tiimile suured tänud- professionaalne, lihtne ja inimlik, sama ka Küüslaugufestivali omadele- imeline lihtsalt. Täiesti uskumatu korraldus oli Paunveres, minu lapsepõlvemaadel-keegi ei tea ja keegi ei vastuta- kõik on super heatahtlikud, aga laiutavad käsi, aga kui endal pealehakkamist ja häid sõpru on, kes kiirlahendustele vastuvõtlikud, siis kokkuvõttes lõpp hea kõik hea, ka laadakorraldajatel hakkas silm särama:)- eriti suured tänud astelpaju Madisele ja Türgi kohvi Valdole! Vapustav vaatepilt oli, kuidas meie puust viikingitelk liikus justkui iseenesest 4 mehe käte abil läbi rahvamassi Palamusel ühest laadaplatsi otsast teise':) Tänud teile head inimesed... jäime ellu!

Inimesed- See möödunud aasta on meid õnnitanud heade inimestega, loodan et nad jäävad meie ellu alles- kui 2010 oli puhastustuli nii suhetes kui ka äris, siis 2011 oli vastupidi- suhted, mis ellu tulid olidki kohe algusest peale puhtamad- kuidagi isetud ja omakasupüüdmatud, tulid ellu tagasi ka mõned inimesed, keda arvasin, et kunagi enam ei näe- mul on selle üle ääretult hea meel, sest kõik on kahepoolne, järelikult meie olime valmis vastu võtma ja teised olid valmis andma- nii on suhetes alati... Meie ellu tulid uued tuuled, tuuled, mis olid end vaikselt näidanud juba enne seda aastat, inimesed, kes tulid on suure südamega ja ausad- hea, et inimesed, kes jäid, on sama vurfi. Inimesed, kes läksid, tulevad tagasi, siis kui on õige aeg- eks elu käib ikka sedapidi. ikka alla ja üles:) Loodan, et saime ise olla samuti sellised, kelle üle on hea meel.

Osa inimesi, kes läksid- läksid jäädavalt ja sellest on väga väga kahju- ma loodan, et nad vaatavad meid inglitena janäevad meie häid mõtteid nende suhtes- lihtsalt jube palju ingleid ühe aasta kohta, ju siis nii pidi minema...

Nüüd siis mõtetega tulevikus olles näen, et elu Eestimaal on võimalik ja õnneks on meile antud seda näha- loodan, et see näib niimoodi ka kõigile, kes südames sügaval ja need, kes läksid kaugele- need leidsid oma õnne seal jättes südame kodumaale. Kalli!

kolmapäev, 28. detsember 2011

Karl-Oskari jõululuuletus 2011

IGAL ÕHTUL ÕHINAGA

AKNAL SUSSI PAIGUTAN.

LUBAN, ET EI MAHA MAGA,

KUIGI LAIALT HAIGUTAN.

ISALT UURISIN JA EMALT -
EHK NAD TEAVAD MIDAGI.
EHK ON ÜKSKORD NÄINUD NEMAD
SUSSI KALLAL KEDAGI.

EMA NÄINUD ON VAID JÄLGI,
ISA MITTE MIDAGI -
NÕNDA TÄPSELT MA EI TEAGI,
MILLINE ON PÄKAPIKK.

KÜLL ON HEA, ET JÕULUVANA
PEITU POLE PUGENUD,
KINGIPAKI KÄTTE SAAN
KUI OLEN SALMI LUGENUD.

esmaspäev, 28. november 2011

Pasteedikeedu vahepeal...

...ehk enamasti ei jäägi aega üle..

Nüüd otsin ise, kus ta on:

See aeg, mis mõeldud minu lastele,

kes kuulevad pidevalt ainul üht-

hiljem, homme, kunagi

Ära sega, mine eest, ei sa ei saa praegu aidata, sest mul on kiire ja ma ei saa sind praegu õpetada, ära puudu ja aja neid asju maha ja mis ma sulle ütlesin, palun mine oma tuppa, tee midagi, mis teil viga on tänapäeva lapsed, et te nii tegevusetud oleta, minge õue mängige...

aga ei

need lapsed tahavad teha täiskasvanute asju,

asju mille peale mina lapsena ei tulnudki

ei tulnudki selle peale, et asjad on kõikidele inimestele - mitte suurte ja väikeste asjad,

mitte poiste ja tüdrukute asjad,

mitte rasked ja kerged asjad- meeste ja naiste asjad.

Praegu neil on kuidagi teisiti- on kõigi asjad ja kõik võivad kõike teha ja see mis meie arvates oli kunagi austus vanemate vastu ja mida tänapäeval kipub väheks jääma on nüüd tagant järgi mõeldes, vist hoopis hirm oma vanemate ees ja väga hea et seda on vähem, ei julgenud mina kunagi oma arvamust avaldada ja seada kahtluse alla ema ja isa otsuseid.

Ei julgenud mina kunagi avaldada oma paremat mõtet, mis oleks muutnud kõigi elu kergemaks- ma ei tea, kas mind oleks tõsiselt võetud? Ma ei tea kas minu mõtetel oleks tol ajal olnud selline kaal, mis oleks pannud isa ema hetkeks seisatama ja ka järgi mõtlema, et äkki nendel ei olegi alati õigus?

Kui on aega-st kui võtame aega (kui oleme piisavalt targad), siis praegu on kuidagi teisiti, kui laps tuleb su juurde rääkima, siis sa kuulad, mis tal ütelda on ja arutad tema mõtet, nagu arutaksid tööjuures koosolekul kolleegi või äripartneri oma, sa ju ei saadaks töökaaslast teise tuppa...

Lapsed on kuidagi arukad- mina ei olnud nii arukas, mina ei tulnud nende asjade peale, mille peale nad praegu tulevad- ei tea, kui ma oleks praegu laps, kas oleksin sama tark ja avatud kui minu omad?

Ei tea, kas ma siis ei oleks kartnud oma vanemaid?

Vaatan oma vanemaid praegu ja vaatan kuidas nad räägivad lapselastega või siis isa oma kahe väikse pojaga, siis nad on jumala normaalsed inimesed:)

Nad arutavad ja kuulavad ja annavad järgi ja mõtisklevad ja suunavad, mitte ei karju ja ei sea fakti ette..

Aga mis siis juhtus vahepeal- ja jumal tänatud et juhtus, aga mis see oli, miks ma pean olema armukade(lihtsalt kade) ja samas nii õnnelik oma laste või väikeste vendade peale, sest nendel on see mida ma igatsesin- kahepoolne suhtlus:)

Mul on nii hea meel, et ma olen seda näinud- see on fantastiline, sest mu arvamus minu vanematest on paranenud ja muutunud. Ma nägin, et nad on inimesed:) See on ülimalt tore tunne.

esmaspäev, 14. november 2011

Silmude röstimine

Tahan tänada poisse suurepäraselt röstitud silmude eest- on ikka noortel kannatlikkust!

kolmapäev, 2. november 2011

Etteütlus

Kui me pojaga kodus etteütlust kirjutasime- laused sellised umbes:

Isa tuleb varsti koju.

Õde õpib tagumises toas.

Supp keeb pliidil jne jne,

siis umbes seitsmenda lause pealt Karl-Oskar hüüatas- "Emme! See etteütlus on nagu meie elu!"

Lapsed, lapsed....

kolmapäev, 26. oktoober 2011

Tänukiri heategijatele e puutalgud koos söögiorgiaga

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et üks hommik oli juba täiega külm ja kraapisin autoklaasi plaadikarbiga, sest iga aasta kaovad ära eelmise hooaja jääkraabitsad.

Siis vaatasin õue ja mõtlesin, et kogu suve laadatades on aeg kadunud kuhugi ja talvepuud on tundunud kuidagi teisejärgulised, kogu aeg nagu miski, mis on vaja teha, aga aega veel on..

Nüüd siis haaras mind paanika ja tundus et aeg on otsa saanud, mõeldud tehtud, tuli kuulutada ja nii ma tegingi...

Õnneks mu hääl ei osutunud hüüdja hääleks kõrbes ja ma sain asuda selle juurde mis mul paremini välja tuleb:) Tegin talgulistele süüa