Armastus käib kõhu kaudu

Nüüd siis üle pika aja tagasi jälle.
Hakkab saabuma sügis- täna kraapisin esimese jää auto klaasilt- täitsa äge tunne oli...
Kõrvitsalehed on kõik mustad ja need kollased pallid näevad päris head välja nende mustade lehtede keskel. Igatahes saab varsti kõrvitsakeeksi.

Söömisest tahtsingi rääkida...
Sõbrad käivad külas ja räägivad ikka, et siia majja tuled, siis ei tohi enne süüa, sest muidu ei mahu enam, aga laud on alati lookas- aga kas te teate kui mõnus on teha süüa, kui sul on tänulikud sööjad- kooki küpsetades kohe mõtled, et söödaks see ära- ja samas,et jumala eest puudu ei jääks ja siis paned prae kõrvale lauale veel ohtralt kuuseriisikaid ja marineeritud kurki, et kellelgi kõht tühjaks ei jääks...
See on valikuvõimalus- sellest ma rääkisin juba siis kui olin alles 11 aastane ja keegi küsis elu eesmärki-

Elu eesmärk on valikuvõimaluste olemasolu- aga mitte ainult kaks teed vaid 10 vähemalt oli minu mõte!
Mulle meeldib, et inimesed käivad meil söömas- mitte joomas, kuigi pitsi ei ole küll keegi kunagi sülitanud:)
Vahel ei ole nagu kõikse paremad ajad- noh rahaliselt- selleks tarbeks ma olengi terve suve lõpu marineerinud ja soolanud. Siis on ikka alati kõik olemas ka siis kui midagi ei ole.
Isegi koduveini panime tänavu käärima- eks näis, mis sellest saab- ehk saab midagi. Üks nõu on õunakas ja kaks nõud on aroonia-ploomi-õuna veinihakatist- kõik lubasid igatahes tulla jõulude aeg appi ümber villima. Lapsed küsisid, et millal valmis saab. ütlesin et jaanipäevaks. Sellepeale nad arvasid, et see ei ole miski õige asi, aga tore on vähemalt vaadata kuidas mulksud läbi glütseriini ja mulksutaja välja tulevad ja seda on ka vahva jälgida, et üks nõu on aktiivsem kui teised- see mulksutab nii, et öösel on vaikuses väga hästi kuulda, kohe selline tunne on , et keegi on veel..
Mulle meeldis veel väga õunamahlategu. Tegime Vergi perega siis kahe pere peale umbes 700 liitrit õunamahla. Imelik on selle loo juures see, et kõik räägivad, et õunu pole ja meil kummalgi pole õunapuid, aga selle eest päästsime ära väga palju õunu, mis olesksid muidu kompostihunnikus lõpetanud. Kui sa ikka teed suu lahti ja räägid inimestega, siis on alati keegi, kellel on midagi üle ja et vältida seda järgimise aasta juttu, et "oi oleks ma teadnud, et sul on vaja- viskasime nii palju minema", siis ma lihtsalt küsisingi kõigi käest, et kas õunad vedelevad- ja nii nad täpselt tegid...

Töö juures ka juba naerdakse-avatud kontor- et imelikud telefoni kõned sul- ühele sõbrannale räägin kuidas kohupiimakooki teha ja teisele, et kuidas seda metskitse kõikse parem hautada on ja siis on nii mõnus kui sõber helistab ja ütleb- tule võta oma metssea liha ära- sa oskad sellest midagi teha- vahva eks!

Ühesõnaga valikuvabadus kõiges ja kui on vaesed ajad, siis- isegi makarone võib teha 100 erinevat moodi!

Tervitusi kõikidele sõpradele!

Soolaleivapidu

Otsustasime kui olime võtmed kätte saanud 8 juuni 2007 a, siin uues kohas teeme me soolaleivapeo ja kutsume kohale kõik, kellega soovime edasi suhelda. Päevaks sai valitud 22 Juuni, et siis vahetult enne Jaanipäeva, aga kõik inimesed ei saanud tulla- kui tuli järjest äraütlemisi ja mõni ei ütelnud ka olin päris õnnetu... Rääkisin veel Olavile, et istume kahekesi pärast siin lõkke ääres ja nutame, aga nii ei pidanud see mitte minema ja ei läinud ka...

ostsime sea- terve sea, käisime kõik puha Haapsalus järgi ja kõik- hakkisime seda pool ööd ja siis tegin eriti kange mõnusa marinaadi peale, et ikka kõik saaks šaslõkki

Ja siis veel oli ju puudu lambaliha- ootamatult aga selgus, et minu kauakadunud isa kasvatab lambaid ja tema tahtis väga meile neist paar tükki maha lüüa - läksime lambale Hiiumaale järgi, rahakott puuga seljas, et ei tea mis see ilu siis maksab, lambaliha ju kallis, aga isa tegi lambad kaasatoodud ämbritesse tükkideks ja ütles, et noh soolaleivaks on see nüüd kingituseks ja teine Villule(minu vend) sünnipäevaks- raha pole vaja...

See oli alles lambaost- ühesõnaga, nagu aru saite väga palju šaslõkiliha!

Külalised tulid ja pesupalitäis salatit ja siga ja 2 lammast läksid kõik roaks- šaslõkki küpsetati vana malmvanni kohal kahe suure resti peal, sest muidu oleks pool seltskonda nälga jäänud- kokku suutsime endid koos küladega lugeda 79 inimest! Pärast kuulsime külakoosekul kommentaari, et mõne mehe soolaleivapidu on suurem kui Jõgisoo(naaber küla) jaanituli...

Nimekirja ma toksin siia koos kommentaaridega hiljem natsa juurde, aga tõsilugu on see, et rahvast käib meil kogu aeg palju külas ja pada on alati tulel ning pererahvas õnnelik.

Vana talu lugu

Tulime läbi jubeda aprillituisu ja lörtsi ja nägime neid kadakaid... Selge - see on nagu Hiiumaa- see on kodutunne ja okaspuud tegid talve kohe kevadeks. Roheline ja valge korraga.

Kui tuppa astusime, ei olnud eriti aega mõtelda- pilk peatus maakivimüüril, mis võitis meie mõlema südamed...

Kõik see oli mõeldud ja tehtud, järgmine päev tõime peremehele käsiraha-teadmata veel eelmine päev, kas see on üldse võimalik.

Oleks me teadnud üks päev enne, kus asub see talu ja poleks me sõitnud meeleheitlikult mööda Rahula küla ringi- oleks see kõik juhtunud päev varem......