Kes on fosiilid??

Mulle tundub et ma olen nüüd aru saanud- võib-olla see tuleb vanusega??? ...
Need on inimkivistised, kellel mõte ei liigu- võib olla oleks öelda millel?!
Tal seisavad silmad paigal, kui peaks pilgutama ja ta mõte tardub koos silmadega 5 korda vähemalt tunni jooksul. Tema seltsis tundub minut terve igavik. Ta liigutused ja taju on põhjendamatult aeglased, sa jõuad teha endale kohvi ja oodata esimese lonksu jahtumist selle ajaga, mil ta saab aru, et talle on öeldud tere hommikust.
See on uskumatu, kui palju on nendes inimestes peidus- sama asja ja keegi ei tea mis see on. Sa ei hakkagi kunagi pärais hästi aru saama on see tühjus või on nad seest täis- igatahes on sellel, mis teda täidab keemilises ühendis üks element ja see ei ole hape. Nende inimtüüpi liigitatakse flegmaatikuks ja looduses leidub neid kivi kujul. Nad on maavara, mille väärtust ei ole keegi vaevunud hindama, kuna see on nii nähtamatu ja samas on seda igal poolt. Keegi ei tea seda, et äkki on see haruldane?!
Nende inimeste mõtetes toimub midagi, aga nad on selle kõigega mis seal toimub universumist kas ees või taga terveid aastatuhandeid, see on sõnulseletamatu- nii seletamatu, et nad ise ei suuda ka moodustada selle seletamiseks ühtegi lauset.
Aaaa.. ja nende lausete moodustamine- see on täiuslik ja ilus ja kunstipärane- nad ei tea enne lause ütlema hakkamist kunagi, mis lauset nad ütlema hakkavad, kuigi mõtlevad sellele kaua ja tardunult- nii et kõigil kes seda ootavad hakkab ammu juba kuhugi mujale kiire...
aga võib-olla nemad ongi õigel teel- nad lasevad elul endast lihtsalt mööda voolata- tunnetades, et midagi toimus, mitte kogedes... nad ei vaevu kunagi ärrituma millegi peale- nende närvid on terved, mida ei saa öelda inimeste kohta, kes peavad fossiiliga kohtuma.... neid ei kõiguta miski- nad on.... uskumatu mis nende sees toimub- seda ei suuda keegi seletada, sest keegi ei tea seda...

Kas Sina tunned mõnda fossiili??

UUS PÕRAND

1 veebruar
Nii palju rõõmu väikestest asjadest!!!

Eile õhtu kl pool seitse tuli on Peep appi Olavile puid saagima, aga õnneks oli pime juba ja külm ka ja õnneks oli tuju ja kõik õige koha peal ja nüüd on mul kolmveerand köögipõrandat laotud!!! Jess! Maailma kõige ilusam punastest tellistest põrand tuleb!!!
Panen homme pildid ka töö käigust ja sellest kuidas ma kasutasin juhust ja ladusin ise edasi, kui Olavi korra ära käis ja ei lasknud teda enam tagasi:)
Nii ilus!
Kl 12 öösel sai nagu kord ja kohus söödud õhtusööki:)

9 veebruar
Juhuu- nüüd siis on 9 veebruar juba ja suur kahepäevane lihvimine on selja taga ja täna esimene laki kord peale- Olavi möllab kodus- lähme koju, siis saaame kõik väikse mürgituse, aga oma ikkagi:)
Terve maja on segamini ja midagi üles ei leia, aga selle asja võlu on see, et sellel paistab lõpp!
Eile Olavi ja Peep "muretsesid" mulle uue külmiku ka- ma ainult ootan, et saaksin selle meie voodi eest tõsta kööki- jube imelik on magada külmiku kõrval:)
Loodan et ei pea sellega harjuma!

Sõbrapäev

Sõprus ei küsi,

kui palju sa kaalud,

oled Veevalaja,

Kalad või Kaalud.



Sõprus ei küsi,

kus olid nii kaua -

kui tuleb sõber,

katad vaikides laua.


Sõprus ei küsi,

olid kaugel või ligi:

sõber teab niigi -

kui pidi, siis pidi.


Sõprus ei küsi

"Kas oled mu sõber?",

ta tuleb su karguks,

kui su ihu on nõder.



Ta ei küsi kui pruut

"Kas olen sul ainus?", -

ta toob pudeli veini

ja toetab su vaimu.


Sõprus iial ei küsi,

kes noorem, kes vanem:

ta on kui vein -

kui vanem, siis parem.


Arm on üürike.

Sõprus on püsiv.

Mina ta vanust

küll iial ei küsi....




Ave Alavainu

Suusakoolitus!

Karl-Oskar käib lasteaias- viimases rühmas.
Kolmapäeval oli suusapäev seal ja kindlalt pidid olema kõigil suusad. Meil ei olnud ja muidugi lapsel nutt varuks ja nii me siis saatsimegi issi suusajahile teisipäeva õhtul.
Issi jahtis, mis ta jahtis ja arvutas, mis ta arvutas, alla 2000.-ei saanud kuidagi komplekti hinda kokku- aga riigiressursse meil niipalju ei olnud- seega hea mõte- ostame need pkastikust lühikesed suusad ja korralikud suusakepid ja saab oma saabastega sõita- mõeldud tehtud:)
Issi ostis ära ja laps oli õnnelik- kodus sai kõik ära proovitud ja kuidas need rihmad ikka käivad ja jalg sinna sisse ja selgus, et laps ikka ise päris ei saa neid kinni- peab aitama- normaalne ja arusaadav. Iga meievanune inimene veel mäletab täpselt kuidas neid aegumatuid suuski tuli siduda. Igatahes sai poja oma esimesed sõidud tehtud ja oli päris õnnelik.
Hommikul sai lasteaeda kaasa võetud siis suusad ja kepid ja kõik sujus..

Kui laps õhtul koju tuli- Olavi käis tal järgi lasteaias, siis oli nutuvõru jälle ümber suu- "Emme - ma ei saanudki täna teistega koos suusatada!"
Milles asi siis- imestasin ja kui ma põhjust kuulsin, siis te ei kujuta ette kui vihane võib olla üks ema. Kasvataja ja ka võimlemisõpetaja lasteaias teatasid lapsele, et nad ei oska siduda neid suuski lapsele jalga ja pealegi kasvataja lastel pole kunagi selliseid suuski olnud!!!!!!!

Saate aru ja siis kui teised suusatasid vaatas meie lapse seda pulli pealt ja nuttis... Küsisin, et kas kellegil teisel siis ei ole selliseid suuski vastas karl-Oskar, et ühel poisil on veel, aga ta oskas need ise jalga panna ja kasvataja pingutas tal paelad ära...

Mul ei ole sõnu!
Nüüdseks on Olavi viinud läbi lasteaias koolituse ja kõik kõrgharidusega pedagoogid said ühe kursuse juurde- uskumatu lihtsalt!

Imeilusat uut aastat!

Kallid inimesed, kelle olen jätnud unustusehõlma- tegelikult nii ei ole! Olete mul kõik meeles ja seda telefoni on ikka nii raske võtta minusugusel matsiplikal- kuidagi ei tule üle huulte see, et kuidas see uus aasta tuli ja kas kõik on korras....
Mul on tunne, et kõik inimesed saavad aru ju, et ma mõtlen nende peale, et ma mõtlesin seal Hiiumaal maapaos olles, kui istusin 5 päeva küünlavalgel ja lugesin ning nautisin veini- juskui lugesin- mõtted uitasid mujal- mõtted olid kogu aasta tagasi inimeste juures, kes on mulle kallid ja lähedased, kes riivasid mõni-vaid viivuga minu elu puudutades või said selles suurema tüki..., kes said aru, et nad on mulle kallid või siis need, kes ei saa sellest siiamaani aru... Olen selline karmikoeline ja ei oska sageli väljendada oma helli tundeid- kahju- mina tahaksin alati teada saada otse inimestelt, mis nad mõtlevad- äkki siis minu inimesed ootavad minult sama ja ma pole osanud seda välja näidata või öelda ja siis on juhtunudki sellised kummalised lood.....

Sain vana aasta viimasel päeval teada, et üks mulle väga hingelähedane inimene ei käi enam selle pärast meie juures, et mina ütlen asju liiga karmilt ja valusalt ja solvan teda... Kui ma seda teada sain, siis olin šokis- olen senini- kallis sõber, kui sa mind kasvõi mõtteski kuuled, siis eladeski pole ma Sinust halvasti mõelnud või tahtnud Sulle midagi halba öelda... kui see on nii välja kukkunud, siis minu teadmatusest ja rumalusest, kuidas inimestega käituda- Palun väga väga vabandust ja kui sa vähegi saad siis proovi kord seada end minu rolli ja saa aru, et mul ei olnud sellest aimugi, et võisin inimest niimoodi enese teadmata solvata, et tal lausa vastikuse judinad üle kere tulevad, kui ta peab mõtlema meie juurde külla tulemise peale. Tea- ma pole iial seda tahtnud... ma loodan, et see oli piisav vabandus ja kui ma saan veel midagi teha et meie suhted endised oleksid, siis anna teada ja teine kord ütle mulle, kui ma üle piiri olen läinud!

Niisiis ma loodan, et sellised seigad ei kordu enam ja elu läheb edasi nagu merelaine, mis uhub minema kõik läinud aasta jamad- Mina tahan olla uus ja hea ja sõbralik ja vastutulelik ja õnnelik jne jne..

Kallid inimesed, kui keegi on teistsugune, kui te tahate, et ta oleks, siis andke talle võimalus näidata neid külgi, mis teilegi meeldivad- see on ikka puhtalt tahtmise küsimus- mina õpin seda iga päev tegema ja püüan olla mitte nii kategooriline, kui olin veel mõned aastad tagasi - ei ole mustvalgeid tundeid ja mustvalgeid inimesi. Me ei pruugi kõiki ja kõike mõista- see oli minu õppetund eelmisest aastast- olen selle tunni võrra targem.

Laatsaret meie moodi e suitsetamine on tervisele kahjulik

Hullumaja!!! ma enam aru ei saa kas see on naljakas või mitte.... igatahes- Minu väike 6 aastane poeg sai peksa lasteaias- kui ta eile õhtul lasteaiast koju jõudis, siis oli tal nägu paistes ja kuivanud verd täis- lasteaias üks poiss lükkas kujtad ette- vastu põrandat.... uskumatu- alt ja ülevalt mõlemalpoolt hambad läi huulte ja nägu on ikka väga ilus....
Ja nagu sellest veel vähe oleks, kui ma olin haavatud lapse lasteaeda viinud ja hakkasin tööle sõitma, selgus ootamatult et ka miu auto on haige ja selle vana akuga ta enam meetritki ei sõida - ootasin siis lasteaia ees oma meest- autoabi, kui helistas Toomas ja teatas, et ta on vaja traumapunkti viia! Uskumatu, aga see oli suisetamisest.... noorel mehepojal oli vaja teha suitsu enne tundi ja et mitte tundi hiljaks jääda ja samas ka miite politseile vahele jääda võttis ta sõbra ratta ja läks kooli territooriumilt välja suitsetama- rattaga. Tegi oma tervisepiibu ära ja siis hakkas tagasi kiirustama- rattaga- kukkus, aga nii õnnetult et kogu nägu ja käed ja kõik ribadeks- riided terved- nagu ta ise mulle uhkustas...
Kooliarst lappis osa kokku ja käskis minna traumapunkti kulmu õmblema. Olavi- kiirabi-autoabi tuli- korjas meid kahte peale Sakust ja viis mind tööle ja Tomi traumapunkti- seal selgus, et kooliarsti diagnoos oli ennatlik- kulmu tuli küll õmmelda. 5 pistet, aga peapõrutus ja ninaluumurd tulid veel pealekauba... niisiis laps peab nüüd oma sünnipäeva laupäeval ilma joogita ja loomulikult ka suitsetamata, sest see on ikka tervisele väga kahjulik. Esmaspäeval pannakse narkoosi alla ja murtakse luu paika, kui paistetus on alla läinud.
Kujutad ette, mul ei ole tast kahju ka(tegelt on) - ütlesin, et kui sul nii valus ei oleks ma virutaksin ise !!!!! On siis vaja minna kurat.... suitsetama!!!!

Perekond täienes- 5 taksikutsikat

Niisiis uute tüüpide sünniaeg on nii:

9 nov kl 3 öösel sündis Ädu voodisse esimene must kutsikas valge triibuga kurgualusel.

Siis tõime tubli emme oma pessa ja kl 4 sündis teine väike taksikutsikas- samad värvid, aga üks siis poiss ja teine tüdruk.

Kl 4,50 sündis kolmas selline helepruuni ja musta segu- jätab halli mulje- poiss

Kl 5,15 sündis neljas kutsikas täiesti helepruun- arvasime et järgmine sünnib valge...



Läksime magama kl poole kuue paiku hommikul lootuses, et nüüd on kõik möödas ja koer elus ja tubli jne

Kl pool seitse ärgates oli sündinud juurde veel üks tita- tüdruk seekord!

Niisiis meil on 3 tüdrukut ja kaks poissi!

Daisy vaatas oma ema kutsika üle, nii et üks must-valge triibuga poiss on endale kodu juba leidnud:)



Igastahes on väga äge!