Minu jaoks on minu laps ju lihtsalt minu lapse moodi ja kui ta ütleb midagi väga terast on ta lihtsalt väga terane minu laps.
Ja kui ta ei oska kõike veel päris nii, kui peab ja teised temavanused oskavad, siis tal on lihtsalt muud huvid ja sa ei tule ju siis selle peale, et midagi võib valesti olla...
Oleme nüüd elanud natukene üle kuu selle teadmisega, et meie laps on väga meie lapse moodi ja ta ei ole kellegi teise moodi - ta on eriline ja väga eriline ja õpetajad ütlevad selle peale erivajadusega... Minu arust ta ei ole erivajadusega, aga kui ikka kolm õpetajat korraga istuvad sinuga koos ümber laua ja räägivad sama juttu, siis ikka midagi peab olema.
See silmade avamine on üks tänamatu töö, peab olema ettevaatlik ja kannatlik ja rahulik ja hea inimestetundja, kui sa hakkad rääkima lapsevanematega sellest et nende laps ei ole päris selline nagu teised lapsed, mis siis et ta on tubli jutustaja ja fantastiline näitleja ja väga hea mäluga, sellegi poolest ei suuda ta teistega koos kirjutada etteütlusi ja arvutada numbreid kokku ja kuulata õpetajat üle kolmekümne sekundi järjest ilma et ei hakkaks tegema sealjuures nö oma asju... Ja mis sa teed kui last ei huvita see mis on maal vanaema juures, seda enam et meil ei ole sellist vanaema, või mis sünnib mõmmi ja jänese sõprussuhetes.
Kui last ei huvita, mida siis teha??
Ma olen üliõnnelik, et meie lapsel on selline õpetaja, kes hoolib ja arvab, et pojast kasvab ükskord väga tubli mees - arvab nagu meiegi, ainult et ta ei taha et laps oleks koolis õnnetu ja ei tõmbaks küüru selga vajudes lauale üha lähemale, kui ta jääb teistest maha oma kirjatükkide ja matemaatikaga või et laps võtaks teistega koos päeviku ja pliiatsi ja paneks selle koos teistega ära ka, aga samas kirjutaks sinna ka õppimise nagu teised, mitte ei paneks kotti tagasi tühja päevikut- sest ta ei nõudnud märgatagi, mis õppida anti. Ja kui sa küsid, siis ta mitte ainult ei vasta, et ta ei tea, miks ta nii tegi, vaid ta ei teagi.... Ja kui küsisime mis vanasti selliste lastega tehti, siis saime väga ühese vastuse- jäeti istuma.. Aga Meie poja pandi eriõppele, eesti keele tunnid on tal nüüd eraldi õpetaja juures, kes saab aru ja aitab ja tõesti ma näen et laps on rahulikum ja ta on juba mitu korda ise õppinud enne, kui ma koju jõuan- see on nii suur asi! Kunagi varem ma ei ole osanud seda millekski pidada, et laps ise õpib, see on olnud nii loomuulik nii Tommi kui ka Ädu puhul, aga nüüd- kui laps tuleb su juurde ja ütleb uhkusega et ta jõudis mate tunnis teistega koos kogu ülesande ära teha, siis ta saab väga kiita ja mul on pisar silmis...
Karl-Oskar on selline poiss, keda huvitavad päris asjad, aga koolis on päris ainult sõbrad. Kindlasti ei ole ju olemas hiiri, kes räägivad jänestega ja hunte, kes käivad spordivõistlustel ja suhtlevad lastega. Ja siis ta tahabki teha päris asju ja kuulda nendest ja kui onu Villu julgeb teha märkuse selle kohta et ta tähed kirjatehnika vihikus ei ole päris ühesugused, siis ta küsib kas onu Villu siis ei tea, et kõik tähed ei peagi identsed olema... Villul ei olnud midagi enam ütelda ja õhtul me arutlesime selle üle, et käekiri näitab inimese iseloomu... Mis sa ikka oskad selle peale ütelda, kui et siis - rumal see laps küll ei ole... Lihtsalt tal on teised huvid.
Ta tahab teha päris asju ja sundida teda ei saa ta läheb lukku ja ei kontakteeru üldse sel teemal, tal on suurepärane verbaalne baas ja oskab seda ka väga edukalt kasutada, aga ta ei suuda lugeda eesti keele töövihikust ülesannet niimoodi läbi, et ta kogu lausest aru saaks ja üldse mitte rumalusest vaid teda ei huvita lause lõpp, peale seda kui ta on saanud teada et ta peab kõik a tähed punaseks värvima, siis ta nii teebki, aga ta ei lugenud lõpuni, et ta peab tegema seda ainult nende sõnade puhul, mis on seotud näiteks aiaga- maasikas, kasvuhoone jne
Ta jookseb väga kiiresti, aga paelu ei seo; ta jutustab suurepäraselt, aga ei loe; kui ta loeb, siis tal jääb kahe korraga kogu tekst pähe ja ta loeb sulle selle ette nii, et sa usud, et ta õppis üleöö lugemise ära; ta isegi veerides loeb ilmekalt ja mäletab kogu teksti sisu ja luuletused jäävad pähe kümne minutiga, aga ta ei ole võimeline mäletama kahte erinevat ülesannet korraga, ta täida sinu palvest viimase lause viimase poole ilma et ta üldse mäletaks, et oli milleski veel juttu; ta ei mäleta kunagi, mis riided tal seljas olid ja kus need võiks olla ja ta ei taju, et 20 kraadise külmaga peaks panema mütsi pähe ja hõlmad eest kinni, see ei ole tema jaoks probleem, tal ei ole külm; ta ei tea kunagi mis rea peal ta on, kui loeb ja kaotab järje poole sõna pealt. Ta kaotab huvi kõikide tegevuste suhtes kohe, kui need tal esimest korda hästi välja tulevad, siis on aeg midagi muud teha. Püsivus on null ja tähelepanuvõime väga selektiivne.
See laps võib sulle rääkida pikalt lehmade piima annist ja lüpsmisest ja vasikatest ja rasvaprotsendist ja sellest miks poe piime ei ole nii hea ja mis on pastöriseerimine, ta teab mida laudas süüakse ja kuidas siga tapetakse ja kuidas verivorsti tehakse jne, aga ta ei tule selle peale kui õpetaja küsib loodusõpetuse tunnis, "Kes on lehm?", et öelda, et tegemist on koduloomaga, sest see on nii endastmõistetav ja ta ei hakkagi üldse loomadest rääkima sellise inimesega, kes ei tea seda, milline on kodu- ja milline metsloom....
Meie erivajadustega laps vajabki erinevaid asju ja üheülbalisus ei ole tema rida, ta on sügav ja inetlligentne poiss, kes ei saa aru tavalistest asjadest, sest tema jaoks on tavalised asjad pisut teistsugused, kui me oleme harjunud ja ma loodan, et see meie ühiskond ei tao kõiki tahke maha inimesel, kes teatas et nüüd järgmiseks sünnipäevaks ta tahab saada puhkpillide komplekti, sest löökriistade oma tal juba on, sest tema sai tädi Kristiina juures tuubalt hääle kätte ja veetis põhiaja neljakeelelist kitarri mängides:)
