Laatsaret

Kõik emad teavad, kui raske elukutse see on, kui laps on haige. Aga ka haigused on väga erinevad- meil on praegu kolm diagnoosi kodus- bronhiit, kips ja ohatis.
Nii me nüüd kodus hüüamegi, kuna see on nii halenaljakas ja igast negatiivsest asjast peab ju ometi midagi positiivset leidma- mehele ütlen Kallis Ohatis ja ta kohe kuulab, Karl-Oskar hüüab juba ise, kui töölt tulen(Olavi praegu lapsega haiguslehel) Tere emme- minu bronhiit elab hästi ja palavikupoisid hakkavad juba koju tulema. ja kui väike Ädu tuleb, siis keegi ei suuda enam tõsiseks jääda, sest tal on see aasta kolmas luumurd ja kõik on juhtunud kogemata nii, et ta isegi aru ei saa kuidas... Tuli koolist koju ja ütles et tal läks kogemata sõrm tagurpidi- miks ja kuidas ei tea ta ise ka. Nüüd siis kips- küsisime traumapunktist kliendikaarti ja püsikliendi soodustust, aga ei antud millegipärast...
Ühesõnaga see on ju täiesti normaalne, et ühel kümneaastasel tütarlapsel ikka juhtub- sabakont läheb katki Jaanuaris kõige esimesel keka tunnil, kui õpetaja sunnib inimesi kunstlumel paduvihmaga suusatamist õppima; siis paar kuud hiljem ta lihtsalt kukub kooli juures karusellilt alla ja murrab randmeluu ja nüüd siis november ja vasaku käe nimeta matsi murd.
Igatahes emal tekib laste selliste haiguste peale, kas täielik paanika, ahastus ja allergia või paremal juhul selline nukra alatooniga muhelus...
Igatahes vastab tõele see ütelus, et kaks ilma kolmandata ei jää- nii nagu meie peres ka lapsi:)- siis seega peaks see lugu nüüd läbi olema ja rahu majas, 24 läheme võtame kipsi ära ja läheme Jõuludele vastu täiesti tervena, bronhiidist oleme otsustanud ka täiesti lahti ütleda ja Olavil on ka selle aasta jooksul kolmas kord see vastik ohatis, nii et see peaks nüüd kõik möödas olema- uhh tänu taevale!
Tervisi kõigile!