Kilesaun

Ma pole veel rääkinudki lugu sellest, et meil on kilesaun.. Kuna sauna ehitamine maksab hulga raha ja meil pole seni veel lotovõitu tulnud, siis tegime niimoodi, et kui oli vaja puudele kuuri ehitada, siis selle kuuri otsa jäi tükk täiesti mõtetut ruumi, kuhu oleks muidu saanud asju ära panna, aga kellele seda ikka vajaon ; meie tegime mõtetu ruumi mõtekaks ja andsime talle uue elu kilesauna näeol. See kile maksis ühe kasvuhoone kile jagu ja naelad olid ju endal kodus...

Polnud palju vajagi- 5 päeva õllejoomist ja paduvihmas sahmimist ja palju sõprade abi ning oligi saun valmis.

Olavi oli kogu aeg asjalik, Onu Peep oli igal pool ja tegi peaaegu kõike... üks hea Peebu sõber Margus käis hobi korras aitas ahju laduda vana pliidi tellistest ja katla paika panna.... kulus kast õlut. Mina sain endale au ronida katusele ja lüüa kinni need lauad, mis seda majakest koos hoiavad ja kilele toeks on- oli Jaanilaupäev ja Helen ja Janno tulid ka pahaaimamatult meile Jaanitulele- padukat laristas kogu aeg- siis me saimegi Heleniga koos panna kile katusel põlvili olles- põlved olid mitu nädalat sinised- sekundiga olime läbimärjad ja kile oli libe ja natuke kõikus ikka ka, aga ära tegime!!! Janno oli samuti kogu aeg rakkes ja ega sellest pidutsemisest suurt välja ei tulnudki, aga selle eest sai midagi suurt ära tehtud- saun sai järgmise päeva õhtuks valmis.




Nüüd said kõik Pärnust Tallinna sõitjad näha laupäeva õhtutu, kuidas paljad ja auravad mehed valgustatud kasvuhoone ees seisid...