Kui emotsioon on muutunud uuesti mõistuseks

Selliseid asju saab kirjutada ainult siis, kui enam ei paanitse, sest muidu võib tulla üle huulte palju sõnu, mille söömine pärast võtab meeletult aega ja vaeva...
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et läksime väiksemate laste ja mehega Paunvere laadale... Kõik äge ja müüdud sai ja kaubeldud ja kakeldud kohtade pärast, nagu alati ja õnneks nagu traditsioon meil juba on võtsid lapsepõlvesõbrad meid lahkelt vastu ja läksime veetma mõnusat õhtud sõpradega...

Helistasin oma vanemale pojakesele- 18 a pojakene- õhtul kl 9 paiku- " Emme kõik on korras, võtan nüüd sõbranna peale ja siis lähme meie poole veini jooma ja filme vaatama, ära muretse, laadal läks kõik hästi ja homme näeme..."

Miski tuli mulle meelde õhtul 11 paiku ja helistasin uuesti, keegi toru ei võtnud... mure- ei saa ütelda, mõtlesin et noortel on vast pidu ja valju muusika, et ei kuule, aga küllap ta tagasi helistab, kui näeb, aga ei helistanud..

Hommikul uus kõne ja veel üks ja veel ja veel, vastust ei tulnud, siis sai tühjaks minu telefon..
Helistasime mehe omaga, ikka ei midagi.. nojah, ju siis läks pidu pikemaks.. Hakkasime koju sõitma, ikka 3 tundi on tulla teisest Eesti otsast, jõudsin õhtul kl 5 koduukse ette, tütar jooksis esimesena tuppa, mina vaatasin, et poja autot  pole kodus, ju siis on kuskil sõbra juures, jõudsin juba vihastada, et ta toru ei või siis võtta, kui jooksid uksest välja tütar ja väike poeg- "...emme, emme tule ruttu!"

Jooksin tuppa.. diivanil lebas minu vanem poeg nägu katki, silm kinni paistetanud ja sinine ja kaetud kuivanud verega. Olin šokis, esimene mõte, et oli kaklus või midagi sarnast, lapsel jooksid pisarad silma nurgast, aga ta ei liigutanud... Küsisin mis juhtus ja siis kus su auto on ja siis kas sa saad liikuda- vastuseks sain, et emme ma ei tea kus mu auto on, ma sõitsin põdrale otsa ja olin öösel haigalas..ma ei mäleta midagi mis juhtus ja ma ei tea mis mul viga on, aga ma pean 4 nädalat kandma kaelalahast, rohkem ma ei mäleta mis arst rääkis..laua peal on mingid paberid.

Sain teada, et Tom oli autos koos tüdrukuga ja et tüdruk on haiglas.. mis tal viga on seda Tom ei mäletanud, ta mäletas, et olid samas palatis kõrvuti ja et Liis sai rääkida, rohkem midagi.

Mees helistas avariigrupi telefonil ja sai teada,mis oli juhtunud- kokkupõrge põdraga ja siis veel avarii kahe autoga, nii et Tommi auto mahakandmisele ja 2 vigastatut tema autos, õnneks teistes autodes olevad inimesed jäid ellu ja terveks. Tom sai meie käest teada, mis juhtus ja meie saime tema käest teada, et ta saadeti hommikul kell 5 mustamäe haiglast minema ja telliti talle takso!!! Lapse diagnoos, nagu hiljem teada sain tänu tuttavatele arstidele oli 7 kaelalüli murd... ja ta saadetakse haiglast ilma raha, dokumentide, telefoni ja kaelalahaseta takso peale... inimene ei ole veel šokistki üle saanud, ta ei mäletanud peaaegu midagi haiglast, mitte midagi õnnetusest ja kellegile omastest ei teatatud, et ta on haiglas või et miskit on üldse juhtunud, nii minu telefon kui ka abikaasa telefon olid mõlemad sees kl 11 pühapäeva hommikul ja peale seda sai minu tel tühjaks, aga mehe oma oli endiselt jõus, õnnetus toimus laupäeva 22 septembri õhtul kl 22.38 Pärnu mnt 18 km, 1 km enne koju jõudmist...

Kuidas on võimalik, et lastakse poiss koju ilma et keegi veenduks kas ta on üldse adekvaatne, ilma et oleks kellelegi teatatud et on juhtunud selline asi. Iga haige käest võetakse alati kellegi pereliikme telefoni number, kuhu helistatakse, kui midagi juhtub, aga kui 18 aastasel on juhtunud autoavarii, siis keegi ei teata- saate aru- see ei ole lihtsalt võimalik. Toomase telefon ja rahakott ja kõik dokumendid jäid avariilisse autosse, mis viidi politseiparklasse ja mis avatakse esmaspäeva hommikul kl 9, aga kui ei oleks olnud kodus raha, mida taksole maksta? Me ei ela linnas, me elame päris mitu km linnast väljas, aga seda keegi ei küsinud, kuidas inimene koju saab, pandi haiglas lihtsalt fakti ette, et siin on sinu takso, Tom tuli haiglast koju läbimärgade riietega (sel ööl sadas kõvasti, ja autol enam katust ei olnud, mis oleks kaitsenud vihma eest, enne kiirabi), mis olid üleni verised ja klaasikilde täis-  kui ta koju jõudis sai ta veel taksojuhi käest peatäie sõimata, et ta elab sellises kohas, kus taksojuhil pole kedagi peale võtta ja tagasisõiduga raha teenida:) tore, ikka täiesti inimlik suhtumine inimesesse, kes näeb ikka väga haige välja ja seda enam, et ta tuleb peale kiirabihaiglast!!!

Õnneks oli lapsel kaasas paberid kõikide uuringute kohta ja helistasin oma sõbrale, kes töötab arstina, lugesin diagnoosid ette ja sain teada eesti keeles,mis pojal viga on.. Kas te teate, et kui teil on vajadus kaelalahase järgi- loodan, muidugi et kunagi ei ole- siis seda ei saa apteegist osta ja see lahas, mis on autoapteegi komplektis on mõeldud u 2 aastastele lastele, suurel mehel pole sellega midagi teha ja kui õnnetus juhtub teil laupäeval ja haiglast visatakse välja pühapäeva hommikul, siis kaelalahase kohta saate uurima hakata alles esmaspäeval igasugustest invatarvete laenutustest, aga niikaua magage liikumatult ja proovige te ainult kaela liigutada, sest kui toimub nihe murdunud kaelalülis, siis midagi eriti muud ei saagi juhtuda, kui jääd eluks ajaks kas ratastooli või siis lihtsalt halvatuks.... aga kui oled korralik, vead esmaspäevani välja ja kui on sõbrad, siis saad sõjaväeosast kaelalahase laenuks ja aidatakse seda paigaldada, kas te teatsite, et kaelalahas käib pikkuse järgi? Mina ei oleks osanud seda paigaldada, kui Sass ei oleks õpetanud...
....aga mida mõtlesid arstid kui nad saatsid välja 18 aastase šokis poisi haiglast kaelalüli murruga veendumata kas ta on adekvaatne ja ei teatanud kellelegi, et on juhtunud õnnetus, ega veendunud, et noormees jõuab üldse koju või kus ta üldse elab??????? Dr Vadim Soldatenko on kirjutatud Toomase haigusloole- kirjutatud on veel, et on telefoni teel konsulteeritud neurokirurgiga, kes on telefoni teel saanud aru, et poiss ei vaja haiglaravi ja lubanud ta koju saata! Kas keegi üldse vaevus rohkem mõtlema sellele, kuhu ja kuidas ta peaks minema, et koju saada?

Kirjas on veel, et Tom vajal kahe nädala pärast neurokirurgi läbivaatust.... Helistasin nädala pärast haiglasse ja küsisin, kuhu me peame minema vastuvõtule, varsti saab kaks nädalat täis, aga lehel ei ole täpset kohta ja arsti nime- oi aga kas teile ei öeldud, et te peate ise aja kinni panema..... võib-olla isegi öeldi, aga Tom ei mäleta seda ja kuskil seda kirjas ei ole, inimene on ikkagi 7 tundi peale avarii toimumist šokis ja ei pruugi kõike mäletada...  Ühesõnaga anti mulle number, kus ma helistasin, et panna aeg lapsele ülevaatuseks- arva ära kas saab aega arstile- see oli veel enne streiki- ei saa loomulikult- tulge oktoobri lõpus-- oot oot, aga kahe nädala jooksul pidi ju saama kinnituse neurokirurgilt, et kõik kasvab õieti jne... ei ole võimalik aega saada öeldi mulle... Jäime siis lootma kõigele heale õnnele ja puha, ehk läks õnneks!

Nüüd on arstide streik ja nigunii pole võimalik panna kuskile ühtegi aega ja järjekorrad on pikad jne, minu 4 kuud ooodatud arsti aeg just eile tühistati streigi pärast, eks ootan siis veel 4 kuud... seepärast otsustasime minna esmaspäeval EMO- sse Mustamäele ja lasta siis erakorraliselt vaadata, kas kõik on ok ja võib kaelalahase ära võtta, huvitav kes meid vastu võtab seal, kas on võimalik kohata ka hr Soldatenkot? Või ta streigib või on tal midagi muud teha kui süveneda patsientide vajadustesse, ma saan aru, et koju jõudmine pole arsti mure, aga väheke inimlikkust oleks ju tore...

Kokuvõttes olen õnnelik ema,  ju laps on elus ja kõnnib ja sõbranna on elus ja kõnnib ja mõlemad räägivad täiesti adekvaatset juttu ja tähistavad oma uut sünnipäeva- 22 september 2012 sündisid uuesti Toomas Kuusk ja Liis Kask.



http://www.tallinnapostimees.ee/981954/fotod-parnu-maanteel-soitis-soiduauto-otsa-podrale/